Riik tahab maksuvõla kättesaamiseks saada eelisõigust

Kui 2004. aastal jõustunud pankrotiseadus tühistas maksunõuete eelisõiguse võrreldes teiste tagamata nõuetega (enne seda tuli maksunõue rahuldada kolmandas järgus peale töötajate nõudeid ja pandiga tagatud nõudeid), siis saneerimisseaduse enda kasuks tõlgendamisega soovib riik jällegi sellise privileegi endale vähemalt saneerimiste korral saada. Küsitav on, miks sellises olulises põhimõttest nagu võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte soovitakse kõrvale kalduda. Pankrotiseaduse eelnõu seletuskiri tõi selgelt välja vajaduse võrdseks kohtlemiseks, öeldes järgmist: „Eelnõu autorite arvates ei ole põhjendatud ka maksuvõlgade eelistamine teistele tagamata nõuetele. Sellisest riigile eelisseisundi andmisest on loobutud enamikes Euroopa riikides just nimelt seetõttu, et tegelikult ei eksisteeri ühtki sisulist põhjust, miks peaks riik võlausaldajana olema paremas olukorras kui ülejäänud kreeditorid. Iseenesest on riigil võlausaldajana niigi äärmiselt tugev seisund, kuivõrd riigi käsutuses on võlgade sissenõudmiseks omaette haldusaparaat Maksu- ja Tolliameti näol, kes saab teha ettekirjutusi ning kasutada muid meetmeid, mis teistele võlausaldajatele kättesaamatuks jäävad. Kui tavaline võlausaldaja, kes ei ole oma nõudeid piisavalt kiiresti kohtulikult või muul viisil maksma pannud, riskib võlgniku pankroti ning seega suuresti oma nõude kaotamisega, siis ei tohiks sellist privileegi lubada ka riigile: selline käsitlus oleks vastuolus võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga.“

Saneerimisseadus ei näe ette mingit erisust maksunõuetele ning sätestab üldiselt, et nõudeid võib ümber kujundada. Erisus on ette nähtud vaid töölepingust tulenevate nõuete osas. Maksuamet tahab aga siinkohal saada privileegi ning leiab, et maksunõudeid ei saa kohelda sarnaselt teiste nõuetega, kuna maksukorralduse seadus näeb ette vaid maksunõude ajatamise või intresside vähendamise võimaluse maksuhalduri poolt. Samas näeb maksukorralduse seadus ette maksuvõla vähendamise pankrotimenetluses tehtava kompromissi korral ning sellisel juhul on oluline võlausaldajate enamuse arvamus, mitte ainuüksi maksuhalduri tegevus.

Tekib küsimus, miks peaks see pankroti korral ilma maksuhalduri nõusolekuta võimalik olema, aga saneerimise korral mitteSaneerimismenetluses ei pea haldur tegema maksuvõla ajatamise või vähendamise osas otsust, vaid seda teeb kohus kava kinnitamisel. Sisuliselt on tegemist sarnase kompromissiga, et tagada ühingu jätkusuutlik majandustegevus. Maksuhalduri seisukohaga arvestades tuleks maksunõude vähendamiseks ettevõtjal esmalt läbi teha pankrot ja seejärel jõuda sisuliselt saneerimiseni läbi pankrotimenetluse kompromissi või tervendamise. Teatavasti ei ole aga pankrotis olevad ühingud jätkusuutlikud juba ainuüksi seetõttu, et võlausaldajad ei taha jätkata äritegevust pankrotis oleva ühinguga. Seega ei tohiks otsese sätte puudumine maksukorralduse seaduses maksuvõla ümberkujundamist takistada ning maksuhalduri seisukohta saab lugeda otsituks ja eesmärgipäratuks.

Seega ollakse riigi poolt käesoleval hetkel seisukohal, et oluline on riigil raha kätte saada ja pärast seda tulgu või „maailmalõpp“. Kahjuks jääb riigi esindajatel mõistetamatuks, et riik ei saa toimida ilma ettevõtjateta ja riik on osa maailmast, mille lõppemise korral lõppeb ka riik. Jään lootma, et riik suhtub tulevikus saneerimistesse toetavamalt ning ei ürita iga hinnaga vaid oma raha kätte saada, vaid igal sammul suudetakse ulatada abikäsi ka ettevõtjatele.