Advokaadibüroo Sorainen advokaat ja saneerimisnõustaja Risto Agur (L.L.M, Georgetown Law) ja advokaadibüroo Sorainen partner ja saneerimisnõustaja Karin Madisson kirjutavad aripaev.ee õigusblogis, et kuna saneerimisseadus ja saneerimismenetlus kaitseb eeskätt võlgnike huve siis toovad nad mõned ohud ja riskid, mis saneerimisseaduses võlausaldaja jaosk peituvad ning mida tuleks saneerimisseaduses täpsemalt reguleerida.
· Saneerimismenetlus algatatakse ettevõtja suhtes, kelle äri pole jätkusuutlik ja kellel võib olla juba saabunud püsiv maksejõuetus
Selle tulemusel võib võlausaldaja nõude rahuldamise määr jääda väiksemaks võrreldes sellega, kui oleks kohe saneerimismenetluse asemel algatatud pankrotimenetlus. Samas, Eesti kohtute saneerimispraktika näitab, et 2009. aasta esimese nelja kuu jooksul on esitatud ligi 40 saneerimisavaldust ja neist rahuldatud ning saneerimismenetlus algatatud on vähem kui 20 juhul. See viitab, et kohtud ei algatata saneerimismenetlusi liiga kergekäeliselt, aga kindlasti napib veel praktikat ühingute majandusliku seisu ja jätkusuutlikkuse hindamisel. Seda näitab saneerimismenetluste algatamine mitme ainult kinnisvaraarendusega tegelevate ettevõtjate suhtes, kellel puudub tõsiseltvõetav äriplaan.
· Saneerimisseadus ei anna võlausaldajale õigust tema tagatise väärtuse kiire vähenemise korral nõuda saneerimismenetluse lõpetamist ega muul viisil eelisseisundit saneerimismenetluses
Artikkel jätkub pärast reklaami
See võib tagatud võlausaldaja jaoks olla märkimisväärne risk, arvestades, et oleme ikka veel langeval turul, kus ka varade väärtused võivad lühikese ajaga kiiresti langeda. Samas aitab seda riski maandada see, kui saneerimiskava koostamisel on arvestatud ühingu likvideerimisväärtusega.
· Saneerimiskava keskendub üksnes või peamiselt nõuete ümberkujundamisele ja kapitali struktuuri muutmisele, ning jätab tahaplaanile organisatsioonisisesed saneerimisabinõud ning tuleviku äritegevuse võimalikkuse
Tihti aga ongi just organisatsioonisiseste abinõude rakendamata jätmine saneeritava ettevõtja ähvardava maksejõuetuse peamine põhjus. On raske rääkida edukast saneerimisest, kui ei ravita makseraskuste tegelikke põhjuseid, mis võivad peituda ettevõtte vales strateegias, kommunikatsioonis (nii sisemine kui väline), turustamise ja müügiplaanis, varade iseloomus ja töötajate arvus või profiilis. Samuti on raske edukalt saneerida ühingut, kellel pole lähitulevikus äritegevust vaid majanduslikest raskustest planeeritakse välja tulla üksnes läbi turuolukorra paranemise ootamise.
· Eestis ei ole kohtupraktikasse juurdunud teatud olulised võlausaldajate kaitseks kehtestatud saneerimispõhimõtted, mis näiteks USAs kehtivad aastakümneid
Nende põhimõtete hulka kuuluvad ”the Best Interests Test”, mille kohaselt iga kavaga mittenõustuv võlausaldaja peab saneerimismenetluse käigus saama oma nõude rahuldatud vähemalt oma nõude likvideerimisväärtuses. Samuti oluline põhimõte on ”the Feasibility Test”, mille kohaselt saneerimiskava edukus ei pea olema garanteeritud, kuid peab olema reaalne, mitte põhinema soovunelmatel ning peab olema mõistlik väljavaade selle täitmiseks. Selle hindamisel tuleb eelkõige arvestada võlgniku tootlust minevikus.
· Saneeritava võlgniku ettevõtte väärtus saneerimismenetluse käigus mitte ei suurene, vaid väheneb
See omakorda võib vähendada võlausaldaja nõude rahuldamise ulatust. Seda riski peavad aitama maandada saneerimisnõustajad, kellel on seadusest tulenev kohustus kontrollida võlgniku tehingute otstarbekust ja maksevõimet saneerimismenetluse jooksul ning teha ülevaateid saneerimismenetluse käigust igal poolaastal.
· Võlausaldajate põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine ja nende huvide kahjustamine
Artikkel jätkub pärast reklaami
Saneerimisseadus annab saneeritavale ettevõtjale otsustusvabaduse, mis võlgasid ta saneerimise käigus mis ulatuses rahuldab. Sellist võlausaldajate huvide kahjustamise riski aitab maandada kohtu- ja saneermisnõustajate poolne järelevalve ning võlausaldaja õigus esitada kohtule põhjendatud avaldus saneerimiskava kinnitamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks. Samuti on võlausaldajate terviku huve kahjustav ja põhjendamatu eelistamine hilisema võimaliku pankrotimenetluse käigus suure tõenäosusega tagasivõidetav. Samas võib olla probleem see, kuidas võlausaldaja saab hinnata seda, kas teda on teiste võlausaldajatega võrreldus ebavõrdselt koheldud kui seadus ei nõua, et saneerimiskavas toodaks välja need nõuded, mida saneerimismenetluses ümber ei kujundata. Saneerimisseaduse täiendamine võlausaldajate kohtlemise põhimõtete osas aitaks kindlasti tõhustada menetluse läbipaistvust.
· Paljudel saneerimisnõustajatel puudub vastutuskindlustus
Juhul kui saneerimisnõustajad rikuvad süüliselt oma kohustuste täitmist ja tekitavad seeläbi võlausaldajale kahju, võib võlausaldajal olla raskendatud oma nõude maksmapanek vastutuskindlustuseta saneerimisnõustajate suhtes, kuna kehtiv seadus saneerimisnõustajatelt vastususkindlustust ei nõua ning pankrotihaldurite ja advokaatide vastutuskindlustus ei pruugi saneerimisnõustaja tegevust katta.
· Saneerimismenetluse algatamine ei peata tehingute tagasivõitmise aegumist
Pankrotiseadus võimaldab teatud juhtudel tunnistada kehtetuks tehingud, mis on tehtud enne pankrotimenetluse väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve. Siinkohal on oluline tehingu tegemise aeg (6 kuud, 1 aasta vms) enne pankrotimenetluse algatamist. Saneerimismenetluse algatamine ei peata tagasivõitmise tähtaegade aegumist ning selle tagajärjel võivad teatud võlausaldajate huve kahjustavad tehingud jääda tagasivõitmata
* Käesolev artikkel ilmus ka ajakirja Saldo mai numbris.