Valijate must nimekiri

Kõigi hääl loeb. Seega kõik, kes te otsustasite mingil põhjusel valimata jätta, tehke julgelt ja kõvasti häält. Nagu kõik inimesed ei pea minema poliitikasse, ei pea kõik inimesed osalema ka valimistel. Muidugi on hea, kui seda tehakse, aga vabadus oma õiguste eest seista ja neid avaldada on palju laiem, kui vaid valimised.

Aga sõnaõiguseta kodanike ring ei piirdu kaugeltki valimata jätnutega. Sinna mahuvad ka need, kes hääletasid „vale“ erakonna poolt ning kelle valiku parteijuhid maha kannavad, välistades nende lemmikpartei juba eos ehk enne valimisi koalitsioonist. Valimiste eel jõudis välistamistuhin koguni punkti, kus kõrvale sooviti korraga heita nii Keskerakond kui ka Reformierakond ehk ligi pooled valijad. Valimisvõiduks võib see olla ju ahvatlev retoorika, kuid olemuselt on see üdini mäda.

Omaette grupi moodustavad n-ö jalgadega hääletajad 

Eesti on ilmselt üks väheseid, kui mitte ainuke riik maailmas, kus avalikult on õigus öelda, et kui ei meeldi, koli mujale. Ehk sisuliselt näidatakse grupile eestimaalastest ust. Teinekord pakitakse kaasa ka silt – mugavuspagulane. Nimekirja põimitakse ka „vingujad“, kes julgevad Eesti edulugude kõrval ka kitsaskohtadele näidata ja põhiliinist erinevaid lahendusi välja pakkuda. Või veel hullem, soovivad tabuteemadel, nagu kodakondsus, immigratsioon, Eesti riigivõlg, maksupoliitika ja julgeolek, debatti. Võimueliidi poolt tembeldatakse rumalateks või riigivastasteks inimesed, kes armastavad oma riiki ja kritiseerivad võimu.

Pealiskaudselt ja üksikuna ei pruugi ükski näidetest ju tunduda suure probleemina, aga kokkuvõttes saame väga pika musta nimekirja. Kuhu edasi? Võtame neilt musta nimekirja kantutelt ka kodakondsuse ja jagame neile hallid passid? Aeg on hoogu maha võtta. Eluterves Eestis soovime me tegelikult ju täpselt vastupidist. Oleks hea, kui kõik eestimaalased saaks eelarvamuste ja siltideta sõna sekka öelda. Öeldakse küll, et väike annus mürki mõjub ravimina. Aga mitte juhul, kui diagnoos on üledoos.