Arakas: maksudega me ei mängi

Kehtivaid makse on külluses ja veel rohkem on lubadusi. Keskendun sotsiaal- ja tulumaksule kui iga ettevõtja seisukohast kõige olulisematele. Tööjõumaksude alandamise vajadus oli ka maksualaste valimisdebattide üheks põhiteemaks. Sissejuhatuseks tuleb märkida, et ajalooliselt on oma programmiliste maksulubaduste ellurakendamisel ette näidata parim tulemus ka seekord valimised võitnud Reformierakonnal – tasub meeles pidada.

Suurim elevant toas on loomulikult sotsiaalmaks. Tegemist on ettevõtjate ja valitsejate pideva diskussioonisubjektiga, millel pole mingit head lahendust – kallite töökohtade loomiseks on Eesti sotsiaalmaks selgelt kõrge, aga arvestades Eesti pensioni- ning ravikindlustussüsteemi kulude iga-aastast indekseerimist, rahvastiku vananemist, töökäte vähenemist, ollakse sotsiaalmaksu tulude ja sellest rahastatavate kuludega juba tänaseks miinuses. Riigikontrolli andmetel oli 2013. aastal pensionikindlustuse puudujääk 370 miljonit eurot, jõudes 2017. aastaks 474 miljonini.

SDE kalleim sotsiaalmaksuga seotud lubadus on sotsiaalmaksu langetamine 3% võrra väljaspool Harjumaad elavatele töötajatele. Lubaduse maksumus on 112 miljonit eurot 2016 .aastal. Arvestades, kuivõrd lihtne on Eestis registris oma elukohta muuta, samas jätkates elamist teises omavalitsuses, on põhjust tõsiselt kahelda antud ideaalis ülla meetme tegelikus mõjus, mida ettepaneku tegijad on lootnud saavutada.

Reformierakond lubas alandada järk-järgult sotsiaalmaksu kõigile kokku 2% ulatuses ehk 31%-ni. Lubaduse hind on alates 108 miljonit eurost kuni 212 miljoni euroni aastal 2019.

IRL soovis kehtestada sotsiaalmaksu lae alates kolmekordsest keskmisest palgast. Selle lubaduse täitmine on ca. poole odavam kui teistel poliitkonkurentidel makstes rahandusministeeriumi arvutuste järgi 64 miljonit 2016. aastal.

Parafraseerides enim eetris olnud riigikogu valimisreklaami, võiks küsida, et mida see tähendab tavalise ettevõtja jaoks nagu Sina, kellel püsib Eesti. Kahjuks mitte liiga palju. Statistikaameti andmetel on Eestis 105 659 ettevõtet, kus töötab 1–10 inimest. Neid ettevõtteid, kus töötab 10–250 inimest, on juba 15 korda vähem ehk kokku ainult 6919.

Kui võtta üks abstraktne ettevõte, kus töötab kokku 10 inimest, kellele makstakse üle Eesti keskmise kuupalga ehk näiteks 1250 eurot kalendrikuus, siis selline ettevõte võidab 2% sotsiaalmaksu alanemisest aastas kokku kõigest 3000 eurot. Mis on väike muutus iga ettevõtte jaoks, on samas väga suur muutus riigieelarve jaoks. Mõõtkavaks sobiks vast näide, et terve justiitsministeeriumi haldusala kulu 2015. aastal on kokku 125 miljonit eurot. Seega konflikt mikro- (ettevõtte) ja makrotasandi (riigi) vahel on kolossaalne.

Reformierakonnale on filosoofiliselt alati meeldinud maksude ühetaolisus koos võimalikult väheste eranditega, milles, tuleb tunnistada, on teatud maksufilosoofiline elegants. Antud printsiibist lähtuvad ka tänavused lubadused.

IRLi sotsiaalmaksu lae lubadus on selgelt sihitud kõrgemapalgaliste ametikohtade loomiseks, millest me kõik unistame. IRLi ettepaneku eeliseks on oluliselt väiksem koormus riigieelarvele ja meetme täpne sihtimine sihtgrupile, keda me sooviks Eestis rohkem näha. Reformi ja IRLi koalitsioon on juba 2013. aastal proovinud sotsiaalmaksu lage kehtestada, kuid loobus eelarve kitsaste võimaluste tõttu, mille tegi lihtsamaks avalikkuse vastuseis. Samas sotsiaalmaksu lae kehtestamisega kehtestaks lagi ka näiteks vastava isiku riigipoolsetele II samba sissemaksetele. Tänaseks kehtib ülempiir vanemahüvitisele (2015. aastal 2549 eurot kuus), olenemata sellest, kui palju keegi sotsiaalmaksu üle vastava künnise tasuks. Sotsiaalmaksu lae osas tuleb meeles pidada, et Lätis see juba kehtib, alates 2014. aastast. See kehtib tasule, mis ületab 46 400-eurost aastapalka ehk 3 866 eurot kuus. Eestis sotsiaalmaksu lae sisseviimine võrdsustaks meie tööjõu maksusüsteemi konkurentsivõimet Lätiga, kuid ei annaks lisaeelist. Tõsi, kuna Eesti keskmine kuupalk on 1039 eurot, siis kolmekordne lagi oleks meil 800 eurot madalam kui lõunanaabritel ehk alates brutopalgast 3117 eurot kuus.

Reformierakonna ettepaneku tunnustuseks tuleb lisada, et sotsiaalmaksu määra alandamine parandab meie kehva positsiooni võrdluses teiste riikide tööjõumaksudega ja läbi rahvusvaheliste maksunõustajate soodustab see Eesti atraktiivsuse suurenemist investeeringute sihtriigina. Siiski ettevõtte tasandilt on muudatus kahjuks pigem marginaalne. Eranditeta maksusüsteemi suurim probleem peitubki tõigas, et kõik muutused on rahas mõõdetuna ettevõtte jaoks väheolulised, kuid riigieelarve jaoks on mõju tohutu.

Ei tohi unustada, et töötajal puudub otsene side temalt tasutud sotsiaalmaksuga, välja arvatud vanemapalk ning kogumispension, mis teeb sotsiaalmaksust pigem ettevõtja mure. Olukord ei muutu enne, kui sotsiaalmaksu osised ei muutu personaalseks nagu kogumispension ehk kui inimeste huvi nende tuludelt tasutud sotsiaalmaksu vastu ei kasva. Hea algus oleks ka see, kui iga-aastase elektroonse tuludeklaratsiooni eeltäidetud vormil oleks info mõttes näidatud ka tööandja poolt tasutud sotsiaalmaks.

Tulumaksuga on meil justkui kõik väga korras, aga seda ainult esmapilgul. Eraisikuna rõõmustasime kõik, kui selle aasta alguses taas tulumaksumäär 1% võrra alanes. Ettevõtte seisukohast on selgi teemal oma hallid varjundid.

Reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus on meie senise maksukeskkonna uppumatu lipulaev. Olukorras, kus ettevõte enam ei soovi kogu kasumit reinvesteerida, vaid seda välja maksta, oleme võrdluses kahe teise Balti riigiga siiski selgelt konkurentsist väljas. Lätis kehtib ettevõtetele 15% tulumaks, kuid kasumijagamisel enam lisamaksu tasuma ei pea. Vastavalt Eesti ja Läti kehtivatele topeltmaksustamise lepingutele on Eesti ettevõtetel, kel on äritegevus ka Lätis, selge motivatsioon maksta tulumaks pigem lõunanaabrite riigieelarvesse, tuua kasum Eestisse ja see omakorda maksuvabalt tasuda edasi Eesti omanikele nii, et Eesti riigieelarve ei saa siit lisasentigi – ehk efektiivne väljamakstud tulumaksumäär on antud juhul 15%.

Valijatele on südamelähedasemad loomulikult plaanitavad eraisiku tulumaksu muudatused.

Ka siin on lubaduste laadaplats sagimist täis. Sotsiaaldemokraadid soovivad kehtestada astmelise tulumaksu koos täiendava maksuastmega 1600 eurot kuus ületavale tulule. Soovitakse suurendada ka tulumaksuvaba miinimumi, kuid konkreetset mõõdetavat lubadust sotsidel selles osas ei ole.

Kõige enam on kajastust leidnud IRLi valimisratsu – madalapalgaliste kuni 500 eurot kuus teenivate inimeste tulumaksuvabastus vs. Reformierakonna tulumaksu miinimumi kahekordistamine. Tulumaksuvaba miinimumi meetme olulisuses võitluses palgavaesusega ei kahtle eriti keegi. Lisaks madalapalgaliste puhul läheks antud muudatuse mõju otseselt sisetarbimisse, millelt riik korjab teise käega muud maksud.

Häda on taas hinnalipikuga. Reformierakonna lubaduse hind tähendaks 2019. aastal 277 miljoni eurost kulu vs. IRLi 240 miljonit eurot. Arvestades riigieelarve realiteete, on tegemist väga suure koormusega, mis võrdub tänases päevas kogumispensioni sissemaksetega II sambasse.

Katteallikatest rääkides on peamiseks lubaduseks seni kehtinud erandite kaotamine, mis vastab Reformierakonna maksuideoloogiale.

Kui võtta hetkeks luubi alla ainult üks neist – makromajanduse seisukohast justkui esmapilgul tähtsusetu majutusasutuste käibemaksu erisuse kaotamine [1 – vt autori märkust oma huvidest artikli lõpus]. Täna kehtib Eestis majutusele 9% käibemaks.

Antud erisus kehtib igas EU liikmesriigis va Slovakkia, Suurbritannia või Taani. Miks? Majutusteenus on selgelt ekspordiosa ja eksporti ei maksustata sama maksumääraga kui siseriikliku müüki. Eestil on nüüd plaan seda eelarve kulutuste katmiseks teha.

Konjunktuuriinstituudi uuringu tulemusena oleks teoreetiline võit 13,6 miljonit eurot, kui keskmisena majutushinnad tõuseksid 7%, aga paratamatult turistide arv väheneks 6%. (Uuringus ei ole arvestatud Vene rubla languse mõjust tekkinud idasuunaliste turistide arvu langusega).

Kuna majutusele kulutavad turistid reeglina viiendiku, seega muudeks kulutusteks jääks tegemata ca 27 miljonit eurot, millest ainuüksi saamata jääv käibemaksu osa on 4,5 miljonit eurot + aktsiisid ja muud maksud, mida restoranides ja lõbustusasutustes ohtralt tarbivad turistid riiki tooks. Seega eemalt vaadates ei ole ühe maksuerisuse kaotamises justkui midagi halba, aga tegelikku uut katet kulutustele siit ei leia. Turismisektori konkurentsivõime halveneb kindlasti.

Tööjõumaksude alandamise lubadustele ja võimalikele lahendustele tervikuna otsa vaadates tuleb tõdeda, et palju auru kulub ettevõtete konkurentsivõime seisukohalt tagasihoidliku mõjuga muudatuste üle kauplemisele, mille kokkuleppimine on keeruline, sest nende makromajanduslik mõju on kahtlemata suur. Võimalike laual olevate maksualanduste katteallikate negatiivne mõju on kindlasti tuntav, eriti konkreetsetele sektoritele.

Ettevõtja seisukohast on parimad muutused need, mis ei too kaasa otsest maksutõusu vaid “kõigest” teatava bürokraatiatõusu – necessary evil, kui lubate. Ses mõttes on 1000euroste arvete deklareerimine ja näiteks töötajate register samm õiges suunas – Maksuamet on raporteerinud ka mõlema meetme üle ootuste heast tulemusest.

Jah, bürokraatia suureneb, aga vastutasuks saame õiglasema ettevõtluskeskkonna. Peame enesekriitiliselt tunnistama, et mitte kõik ettevõtjad pole kooripoisid. Kui oma ala tippfirmad käituvad eetiliselt, olles avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning makstes kõik maksud, siis paljude äriharude väiksemad tegijad, kes tegutsevad lubatu ja lubamatu piirialadel, saavad makse “optimeerida” ja seega vähempakkumiste usku Eestis saavutada ebaõiglase konkurentsieelise.

Hea näide on siin nii must ehitusturg kui kütuseturu maksupettused, millega on suudetud tõhusalt võidelda. Seega ettevõtjana tuleb bürokraatia kasv üle elada. Alternatiiv on maksude jätkuv kasv ning ebaõiglase konkurentsisituatsiooni süvenemine.