Aivar Hundimägi • 7. aprill 2015 kell 8:15

Riigireformi pähe pakutakse sisutut möga

Aivar Hundimägi  Foto: Andras Kralla

Äripäeva asepeatoimetaja Aivar Hundimägi ei usu, et riigireformist elulooma saab. Sellel umbusul on kolm põhjust.

Riigihaldusministri ametikoha loomist on poliitikud põhjendanud sooviga muuta Eesti riik efektiivsemaks ja vähendada bürokraatiat.  Kardan, et see soov ei täitu ning riigireformist kujuneb pähkel, mida Reformierakond ei suuda ja tegelikult ei soovigi katki hammustada. Minu skepsis tugineb kolmele põhjusele.

Esiteks uue ministrikoha loomise tagamaad. See ametikoht tekkis ministriportfellide jagamise vajadusest kolme koalitsioonipartneri vahel. Valimistulemus oli selline, mis eeldas sotsiaaldemokraatidele ja IRLile võrdse arvu portfelle. Samas oli mõlema erakonna tulemus nii kehv, et Reformierakond pidi säilitama valitsuses domineeriva positsiooni.

Riigihaldusminister polnud ka selge eelistus kohe kõneluste alguses. Läbirääkimistelaual oli ka nn eurominister, kelle ülesandeks oleks jäänud Eesti Euroopa Liidu eesistumise perioodiks ette valmistada. Reformierakond eelistas aga uue ministrina riigihaldust, sest eurominister oleks sära vähemaks võtnud välisminister Keit Pentus-Rosimannuselt – näiteks juhul, kui euroministri ametisse oleks sotsid või IRLi ridadest saanud mõni välispoliitikas Pentus-Rosimannusest paremini kodus olev poliitik.

Pealegi on riigireform viimase aasta jooksul kujunenud teemaks, mis on pälvinud palju tähelepanu. Kui loodav valitsusliit oleks selle teema unarusse jätnud, siis oleks see näiteks Vabaerakonnale olnud erakondade rahastamise ja demokraatia suurendamise järjekordne oluline teema, millele opositsioonis olles toetuda, et teha nelja aasta pärast valimistel veelgi parem tulemus.

Seega polnud uue ministrikoha loomisel esikohal mitte riigireformi tegemise soov, vaid võimupiruka jagamine nii, et hundid oleks söönud ja lambad terved.

Mida ta tegema hakkab?

Minu skepsise teine põhjus on uue ministri tööülesannete ebaselgus ja eesmärkide puudumine. Kui ajakirjanikud on küsinud võimuliidu loojatelt, mida uus minister tegema hakkab, siis sarnanevad Reformierakonna, sotside ja IRLI eestkõnelejad pimedas ruumis elevanti katsunud meestega. Koalitsiooni moodustajad ei saa ka ise päris hästi ei aru, millega riigihaldusminister täpselt tegelema hakkab.

IRLi aseesimees Jaak Aaviksoo ütles Postimehele, et see ametikoht tuleb alles sisustada. Reformierakonda kuuluv siseminister Hanno Pevkur rääkis vajadusest vähendada ametnike arvu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Pressiteates on erakonnad kirjutanud, et tuleb riigiasutuste dubleerimist ja ülereguleerimist vähendada, koostööd tõhustada, sünergiat suurendada ning osa riigiasutusi Tallinnast minema kolida.

Andke andeks, aga see on sisutühi möga. See, et ametnike arv peab vähenema, on siililegi selge. Järgneva viie aasta jooksul kaob Eesti tööturult üle 40 000 inimese. On loomulik, et sellega seoses väheneb ka bürokraatide arv. Selle trendiga kaasa liikumiseks pole vaja luua eraldi uut ministrikohta.

Erasektoris ei oleks selline asi võimalik, et tööle palgatakse juht ja tema ametisse määrajad ei oska seletada, millega see juht täpselt tegelema hakkab.

Kolmas skepsise põhjus on riigireformi eest vastutava ametikoha mehitamine. Kui tõesti soovime teha riigireformi selle sõna tegelikus tähenduses, siis on vaja palgata saneerija. Saneerija on inimene, kes tuleb väljastpoolt süsteemi. Tal on värske pilk, suurte organisatsioonide muutmise kogemus, vabadus tegutseda ning ta teenib nii hästi, et ei pea kümne küünega toolist kinni hoidma.

Minister võinuks tulla erasektorist

Seetõttu oleks riigihalduse minister pidanud tulema erasektorist. Meil on olnud ka varasemaid positiivseid kogemusi. Näiteks maksuametit ja tolliametit toodi ühendama Hoiupanga ning Hansapanga kogemusega Aivar Rehe. Talle maksti toona teiste riigiasutuste juhtidega võrreldes väga head palka, aga ta tegi oma töö kiiresti ja hästi ära ning pani aluse hoopis teistsuguse mõttemaailmaga riigiasutusele. Täna on maksuamet töö efektiivsuse osas teistele riigiasutustele eeskujuks. Teine näide on maanteeamet ja Aivo Adamson.

Riigireformi juhtijaks ei sobi parteisiseselt karjääriredelil üles liikuv poliitik, kes peab iga päev mõtlema sellele, kuidas järgmistel valimistel rohkem hääli saada või mõnele olulisemale ministrikohale edasi liikuda.

Saab väita vastu, et riigihaldusministri tööd ei sobi võrrelda ühe riigiasutuse reformimisega või kahe asutuse ühendamisega. Ministril peab olema ka poliitiline vastutus. Seetõttu on loomulik, et ministriametisse saavad inimesed, kes on osalenud valimistel. See argument pole tõsiseltvõetav. Eestis on ministriteks saanud ka spetsialistid ning erakondlik karjäär ja valimistel mitteosalemine pole olnud takistuseks. Värskemad näited olid Maris Lauri ja Anne Sulling.

Ministrikoha loomise asemel oleks mõistlikum olnud riigireformi läbiviiv meeskond luua erasektori kompetentsi kaasates otse peaministri alluvusse ajutise asutusena. Midagi sarnast kunagise erastamisagentuuriga, mis Eestile ühe olulise reformi kiiresti teoks tegi.

Eesmärgid paika

Võib-olla olen ülekohtune. Minu kõhkluste vastu räägib tõik, et riigireform tegevusena on kirjutatud uude koalitsioonileppesse ning selle teostamise eest hakkab vastutama peaministripartei. Uuele ministrile võiks anda vähemalt sada päeva atra seada.

Riigihaldusministril ongi oma vajalikkuse tõestamiseks kõige parem võimalus, kui ta esitab saja päeva pärast konkreetsed ehk mõõdetavad eesmärgid ning esialgse tegevuskava. Eesmärgi püstitamiseks pole vaja luua taas uusi komisjone ja töögruppe. See töö on juba erinevate organisatsioonide ja valitsusasutuste poolt ära tehtud.

Ootan, et saja päeva möödudes avalikustab varsti ametisse astuv riigihaldusminister, mitu protsenti järgnevatel aastatel väheneb keskvalitsuse ja omavalitsuste ametnike arv, kui palju jääb vähemaks riigi- ja omavalitsusasutusi, mida praegu on üle 3000 (riigireformi teemaga tegelenud Raivo Vare andmed), millised asutused liidetakse ning millised tegevused riik erastab.

Kui me neid numbrilisi eesmärke saja päeva möödudes teada ei saa, siis võib olla kindel, et riigihaldusministrist ei saa bürokraatiamasina lammutajat ja riigi ning omavalitsusasutuste sulgejat. Vastupidi,  siis oleme saanud bürokraatide kaitseingli, kes peab hakkama eri võtete ja nõksudega riigireformi teemat tapma.

Hetkel kuum