Mina sulle, sina mulle – uus norm

Eestikeelses tõlkes on poliitikadokumentides sharing economy vastena kasutatud ka mõistet „ühistarbimine“, kuid see on eksitav. Eelistades sisulist mõistetavust keelekasutuse heale tavale jätan mõiste tõlkimata.

Iseenesest jagamises (sharing) ei ole midagi uut. Suhteliselt uus (eks naturaalmajandus ole eksisteerinud ju aastasadu) on jagamine võõraste või tundmatute isikutega. Tegu on siis selleks loodud platvormide kaudu ühtede isikute poolt kauba, teenuse vms pakkumisega, tavaliselt ajutiselt, ja teiste isikute poolt siis sellise kauba või teenuse tarbimise, kasutamise ja selle eest tasumisega. Sealjuures tarbijad mitte niivõrd ei osta vastavat asja, vaid tasuvad selle ajutise kasutamise eest. Jagatakse sealjuures mitte ainult kaupu ega teenuseid, vaid näiteks finantseerimisvõimalusi elik raha – meil tuntuim selles vallas on Hooandja –, samuti teadmisi või kompetentse.

Sharing economy põhiküsimuseks on, miks on inimesed hakanud eelistama mingi asja (näiteks tööriista) laenamist teiselt inimeselt ja mitte vastavalt tööriistade laenutamisega tegelevalt ettevõttelt. Loomulikult on vastust otsinud ka erinevad mõttekojad ja institutsioonid. Üheks käivitavaks jõuks on peetud usalduse kadumist korporatiivse maailma, kuhu siis liigituvad traditsioonilised ettevõtted, vastu. Teine oluline faktor on raha. See tähendab, et isikult isikule asja või teenuse kasutamise eest makstav hind on lihtsalt väiksem ja odavam kui traditsioonilisel viisil asja rendi või ostu eest. Kolmandaks faktoriks peetakse majanduskriisi mõju ja töökohtade kadumist – inimestel on elamiseks vaja mingitki sissetulekut ja nii pakutakse müügiks või ajutiseks kasutamiseks kõike võimalikku ja otsitakse raha teenimiseks iga võimalust.

Kõigest sellest aga ei piisaks, kui ei eksisteeriks vastavat tehnilist baasi ehk siis internetiplatvorme või rakendusi, mille kaudu ja tänu millele üldse sharing economy saab eksisteerida. Need vahendajad ise võivad olla aga edukad ja kiirelt kasvavad ettevõtted. Näitena võib nimetada Sorted (Suurbritannia), mis on platvorm, mille kaudu pakutakse isikute teenuseid huvitatud kasutajatele. Sealjuures teenuse osutaja annab teada, mida ta täpselt teeb, missugune on tema tunnitaks ja kui kaugele ta on nõus sõitma teenust osutama. Airbnb on online-platvorm, mille kaudu isikud saavad pakkuda (kodust) majutust teistele isikutele ja need seda vastavalt otsida ja broneerida. Praeguseks tegutseb Airbnb rohkem kui 190 riigis ja 2011. aastal hinnati tema väärtust üle 1,2 miljardi dollari. Siia liigitub ka meile juba meedia vahendusel tuttav ja nüüdseks reaalselt kohal ja tegutsemist alustanud Uber.

Sharing economy’s nähakse suurt kasvupotentsiaali. Näiteks PwC hinnangul oli aastal 2013 osa majandusvaldkondade (tööriista rendi, B&B ja hostelite, raamatulaenutuse, autolaenutuse ja DVD-rendi) turuosa maht traditsioonilises majanduses 240 miljardit dollarit ja analoogilistes valdkondades sharing economy’l 15 miljardit dollarit. Aastaks 2025 aga prognoositakse mõlemale nendes harudes juba võrdset turuosa ja mahtu – 335 miljardit dollarit. Mida inimestel jagada või ajutiselt kasutada anda, justkui jagub. Väidetavalt näiteks 1 miljardi sõitva auto kohta on neist 740 miljonis sõidu ajal ainult 1 inimene. Keskmine elumaja USAs sisaldab ligi 3000 asja, mida ei kasutata. Trellpuuri kasutab keskmine inimene elu jooksul ca 15 minutit. Nii et majanduse suunal (arengu)võimalusi on.

Riskide ja ohtude ühe allikana nimetan eelkõige seda, et praegune õigusruum ei arvesta sellise majanduse eksistentsiga. Sharing economy reguleerimine võib väga keerukaks osutuda. Enne kui imestada, et kas regulatsioonide puudus tõesti probleemiks on ja kui üldiselt ollakse hädas ülereguleeritusega, siis võib-olla ei peakski sharing economy’t hakkama nii väga reguleerima. Oletame, et üks perekond pakub kord aastas majutusteenust ja ööl, kui pererahva asemel on majas maksvad külalised, puhkeb majas tulekahju, mille põhjused jäävad ebaselgeks. Kes vastutab? Kes kannab kahjud? Aga kui ööbiv külaline ise suitsetas ja tuleahjus hukkus? Kas ajutise (näiteks üks kord aastas) ja juhumajutuse pakkujatele laienevad samad kohustused nagu näiteks hotellipidajale? Käsitlemine üksikutel kordadel oma kodus ööbimisvõimaluse pakkujat kui hotelli oleks ilmselt ebaproportsionaalne. Hoopis teistsugune on olukord, kui isik pakub kodust majutust näiteks 300 päeva aastas, olles sisuliselt konkurendiks kõikidele registreeritud B&B  vm majutusteenuse pakkujatele. See näitab selgelt, kuidas reguleeritud valdkondades regulatsioonide piiril või vahel tegutsemine tähendab ebaausat konkurentsi valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele.

Küsimused nagu ohutus, standardid, kindlustus ja vastutus peaksid olema mõistlikult ja arusaadavalt reguleeritud nii, et sõltumata tegevuse sagedusest või osutaja isikust ei tekiks õiguslikult katmata alasid ega vastupidi regulatiivne koormus ei lämmataks igasugust tegutsemist. Mõeldes tarbija õigustele ja sellekohasele regulatsioonile, siis teame, et reguleeritud on kaupleja – tarbija suhted. Sharing economy puhul aga võib olla tegu tarbija – tarbija suhetega, millele praegused normid automaatselt ei saagi laieneda.

Keeruline on ka maksustamise küsimus. Oht on selles, et sharing economy levik toob kaasa maksutulude ja riikide eelarvelaekumiste vähenemise. Paistab, et maksustamise puhul on suurimaks küsimuseks mitte niivõrd „mida“, vaid „kuidas“. St kuidas maksustada isikutel ühekordsete või juhuslike teenuste osutamise eest saadud tulu. Eriti komplitseerituks võivad maksuküsimused minna siis, kui isikute vahel ei liigu mitte raha, vaid ühe teenuse eest – näiteks juriidilise nõustamisteenuse eest tasutakse näiteks sõiduga punktist A punkti B või koduse õhtusöögiga. Siis räägime naturaalmajandusest aga juba uuel tasemel. Kui tegemist oleks sõpradevahelise linnasõidu ja ühise õhtusöögiga, pole see loomulikult ei riigi ega ELi asi sekkuda, reguleerima ja maksustama asuda. Teise mõõtme omandab selline mehhanism aga siis, kui niimoodi hakkab toimima suur osa majandusest. Autojagamine tähendab transpordifirmade tulu vähenemist ja riigil saamata jäävat maksutulu. Koduste einete jagamine – restoranide tulu vähenemist ja riigil saamata jäävat maksutulu. Ja nii tööriistade rendi, majutus - , nõustamis – jm teenuste puhul. Kontrollida kõiki ja pidevalt? Selleks puudub nii õiguslik alus kui ressursid.

Neile lisandub veel üks probleem: sharing economy muudab põhjalikult töösuhteid. Selles osalejad oleksid ühtaegu iseendale nii tööandjaks kui töötajaks, mis tähendaks seniste tööandja – töötaja suhete kadumist. Meil Eestis paraku mõjutaks see koheselt ka sotsiaalmaksu laekumisi ja tervise- ja pensionikindlustust. Mida siis teha? Ärakeelamine ei ole lahendus. Pean õigeks sharing economy’ga arvestamist erinevate poliitikate kujundamisel ja õigusaktide koostamisel või muutmisel. Alustada võiks mõistele legaaldefinitsiooni andmisest.