Miks Te tagasi ei astu, minister?

Olles Äripäevas viimaste aastatega uskumatult labasest Autorollo skeemist ikka ja jälle kirjutanud, on raske mõista, kuidas istub välisministri toolil inimene, kelle puhul on juba mitmendat aastat õhus põhjendatud kahtlus, et ta aitas kaasa majanduskuriteo toimepanemisele.

Kui jutt pelgast isa aitamisest ei veena teise astme kohut, peaks minister lõpuks ometi saama üle suhtumisest, et tegemist on väljapressimise ja olematute tegude inkrimineerimisega talle.

2012. aasta detsembris, mil Autorollo tühjakskantimise saaga alles esimesi tuure kogus, tegin praeguse välisministri, toonase keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannusega intervjuu lennujaamas. Minister vuristas kümmekond korda, kuidas temal on puudunud igasugune seos Autorollo juhtimisega.

Pealkirjastasime video sõnadega „minister nagu rikkis plaat“. Nüüd, varsti kolm aastat hiljem, tunnen aga minagi end rikkis plaadina. Küsimused ministrile on jäänud sisuliselt samaks ja paraku on samad ka vastused. Muutunud on ainult see, et värskelt on Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud otsustanud, et ministril lasub vastutus Autorollost vara väljaviimises – otse öeldes ettevõtte tühjakskantimises võlausaldajate nina eest.

Veelgi enam, kohus otsustas, et Autorollot tühjendada aidanud advokaat Siim Roode tegutses Pentus-Rosimannusele ja tema abikaasale Rain Rosimannusele allutatult. Rosimannuste huvi oli kohtu hinnangul lahendada Autorollo olukord enda ja oma lähedaste jaoks kasulikul viisil, samas kui Roodel puudus Autorollost vara väljakeerutamise osas isiklik erihuvi. „Et konkreetse skeemi, kuidas toimida, pakkus välja Siim Roode, ei vabasta juhatuse liikme esmaseid mõjutajaid,“ teatas kohus.

Pentus-Rosimannus on haaranud viimasest õlekõrrest, öeldes, et pöördub riigikohtusse. Ja ongi kõik, kogu selgitus? Tsiteerides ühte enda kolleegi, siis normaalses riigis korraldaks minister pärast sellist kohtuotsust pressikonverentsi. Meil aga jagab minister paarilauselisi kommentaare.

Pentus-Rosimannus on ministriametist lahkumisega juba ammu hiljaks jäänud. Samas – parem hilja kui mitte kunagi. Ent mul puudub usk, et minister on valmis võtma poliitilise vastutuse. Ministritoolist kümne küünega kinni hoidmine paistab olevat Eesti poliitilise kultuuri pärisosa. Viimasest ajast on erand tuua Jürgen Ligi puhul, kuid temagi on juba toolil tagasi, kusjuures selle inimese poolt soojaks istutud toolil, kelle solvamine talle rahandusministri ameti maksis.

Pentus-Rosimannus on öelnud, et Äripäev on mestis väljapressijatega. Ilmselt leiab ta ka seda, et minul või kogu Äripäeval on pime viha tema vastu. Saan siiralt kinnitada, et nii see pole. Kuid kinnitan ka seda, et ma ei usalda Autorollos toimunu tõttu meie välisministrit. Samas ma tahaksin usaldada ministrit ja seepärast ei lõpeta ma rikkis plaadina küsimuste esitamist ja lugude kirjutamist sel Rain Rosimannuse sõnul „kõiki ära tüüdanud“ teemal. Miks Te tagasi ei astu, minister?