Kas kallim rahastus võib olla ettevõttele kasulikum kui odav laen? Võib küll
Balti ettevõtete kasvuvõimalusi piirab ikka veel tugev sõltuvus pangalaenudest, kuigi kapitaliturg pakub rahastamiseks rohkemaid võimalusi. Eriti kiiresti on viimastel aastatel arenenud võlakirjaturg, mille abil saavad ettevõtted kaasata raha ka siis, kui pankade pakutavast ei piisa. “Ettevõtjad ei peaks küsima üksnes seda, kust saab kõige odavamalt laenu, vaid ka seda, milline rahastamisviis võimaldab neil oma äri kõige tulemuslikumalt kasvatada,” ütleb Signet Banki tegevjuht Roberts Idelsons.
Nasdaq Tallinna juht ja Nasdaq Balti börside juht Kaarel Ots ning Läti Signet Banki tegevjuht Roberts Idelsons.
Foto: Merlin Zuzjonok
Balti kapitaliturgude hetkeseisu hindavad nii Roberts Idelsons kui ka Nasdaq Balti börside juht Kaarel Ots rahuldavaks, kuid mõlema meelest on piirkonna potentsiaal suurem. Kui arenenud kapitaliturgudel võiks börsil noteeritud väärtpaberite turuväärtus ulatuda ligikaudu pooleni sisemajanduse koguproduktist, siis Balti riikides jääb see näitaja Otsa sõnul 10–12 protsendi juurde.
“Me oleme umbes neli-viis korda maas tasemest, mida võiks pidada hästi toimivaks kapitalituruks,” tõdeb Ots ja rõhutab samas, et arvestama peab, et Balti riikidel on olnud turumajanduse arendamiseks vaid 35 aastat. Põhjamaade ja Ameerika Ühendriikidega võrreldes on see lühike aeg.
Idelsonsi sõnul on ettevõtjate, investorite ja poliitikute teadlikkus kapitaliturgude võimalustest kasvanud. Eriti selgelt väljendub see võlakirjaturul, mis on viimastel aastatel muutunud ettevõtete jaoks järjest olulisemaks rahastamisallikaks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
“Ettevõtjad mõistavad üha paremini, mida kapitaliturg saab nende äri rahastamisel pakkuda. Samal ajal on kasvanud ka investorite kogemus ja valmisolek ettevõtetesse investeerida,” sõnab Idelsons.
Kallim raha võib olla ettevõttele kasulikum
Ettevõtja jaoks on rahastamisotsuse tegemisel tihti esimene küsimus intressimäär. Kui pangast saab laenu näiteks viieprotsendilise intressiga, siis miks peaks ettevõte emiteerima võlakirju ja maksma investoritele kaheksa või kümme protsenti?
Idelsonsi sõnul peitub vastus selles, kui palju kapitali ettevõte tegelikult vajab, millistel tingimustel on võimalik seda kaasata ja mida suudetakse saadud rahaga saavutada.
Ta toob näitena kiirelt kasvava tootmisettevõtte, mis soovib investeerida viis miljonit eurot uutesse seadmetesse ja tootmismahu suurendamisse. Pank võib olla valmis andma ettevõttele miljon eurot laenu, mis tuleb viie aasta jooksul järk-järgult tagasi maksta. Sellisel juhul kulub märkimisväärne osa ettevõtte olemasolevast rahavoost laenumaksetele ning suurema investeeringu tegemiseks vajalikust summast jääb ikkagi puudu.
Võlakirjade emiteerimisega võib ettevõte kaasata kogu vajaliku viis miljonit eurot, teha investeeringu korraga ja kasvatada selle toel oma käivet ning kasumit. Kui ettevõtte finantsnäitajad on mõne aasta pärast paranenud, saab võlakirjakohustuse vajaduse korral refinantseerida juba soodsama pangalaenuga.
“Ettevõtted ei emiteeri võlakirju sellepärast, et nende finantsseis oleks halb või pangad ei tahaks neile laenu anda. Nad teevad seda selleks, et kaasata rohkem kapitali, investeerida kiiremini ja kasvatada oma äri väärtust,” selgitab Idelsons.
Seetõttu ei saa tema hinnangul võrrelda pangalaenu ja võlakirjade hinda vaid intressimäära põhjal. Kui täiendava kapitali kaasamine võimaldab ettevõttel teha investeeringuid, mis muidu tegemata jääksid, võib kallim rahastus anda kokkuvõttes märksa suurema majandusliku võidu.
Samas sõltub sobiv lahendus ettevõtte rahavoogudest, tagatistest, kasvupotentsiaalist ja võimest võetud kohustusi täita. Võlakirjade emiteerimine ei kaota finantsriske ning suurem laenukoormus peab olema põhjendatud realistliku äriplaaniga.
Kuigi võlakirjaturu kasv võiks esmapilgul tunduda pankadele konkurentsina, kinnitab Idelsons, et tegelikult on olukord vastupidine. Signet Bank ühendab oma tegevuses ettevõtete laenurahastuse ja kapitaliturgudega seotud investeerimispanganduse ning näeb igapäevaselt, kuidas need üksteist täiendavad.
“Kui ettevõte kaasab kapitaliturult raha, parandab see tema võimalusi kasvada ja tugevdada oma finantsseisu. See omakorda võimaldab tal tulevikus kasutada suuremas mahus ka pangarahastust,” selgitab ta ja lisab, et sellisest arengust võidavad kõik osapooled. Ettevõtted saavad kiiremini kasvada, investorid leiavad uusi võimalusi oma raha paigutamiseks ning majandusse lisanduvad investeeringud ja maksutulu. Suuremad ettevõtted vajavad omakorda rohkem pangateenuseid ja laenurahastust.
Idelsons rõhutab, et kapitaliturgude areng on kasulik ka pankadele, kes ise väärtpaberite emiteerimisega otseselt ei tegele. Mida tugevam on majandus ja mida rohkem on edukaid ettevõtteid, seda suuremad on ka pankade võimalused äritegevust laiendada.
Ka Otsa hinnangul on mitmekesisem rahastamissüsteem Balti riikide majandusele hädavajalik. Piirkonna ettevõtted sõltuvad Euroopa võrdluses väga suurel määral pangalaenudest, mis muudab nad majanduskriiside ajal haavatavaks. “Me ei tohiks panna kõiki mune ühte korvi. Kui majandust rahastatakse peamiselt pankade kaudu, on kriisi korral ettevõtetel liiga vähe alternatiive,” sõnab Ots ja meenutab 2008. aasta finantskriisi, mille mõju oli Balti riikides eriti tugev.
Kapitaliturgude suurem roll võimaldaks ettevõtetel kasutada erinevaid rahastamisallikaid ning vähendaks sõltuvust ühe sektori olukorrast.
Kohalikud investorid on võlakirjaturu tugevus
Balti võlakirjaturu kiire areng on näidanud, et piirkonnas on olemas investorid, kes soovivad kohalike ettevõtete kasvu rahastada.
Väiksemate võlakirjaemissioonide puhul on peamised investorid enamasti kohalikud eraisikud. Lisaks osalevad turul pensionifondid ja investeerimisfondid. Suuremate emissioonide korral lisanduvad rahvusvahelised institutsionaalsed investorid.
Idelsonsi sõnul sõltub rahvusvaheliste investorite huvi suuresti emissiooni mahust. Suured fondid soovivad investeerida korraga märkimisväärseid summasid ning peavad oluliseks ka võimalust võlakirju hiljem järelturul müüa. Väiksema emissiooni korral ei pruugi selliste investorite kaasamine olla otstarbekas.
Artikkel jätkub pärast reklaami
“Meil on Balti riikides juba toimiv võlakirjaturg ja investorid, kes on valmis ettevõtteid rahastama. See on väga oluline eelis, sest ettevõtted ei pea kapitali kaasamiseks tingimata pöörduma rahvusvahelistele turgudele,” ütleb ta.
Võlakirjaturu arengule on kaasa aidanud ka intressikeskkonna muutumine. Pärast pikka ülimadalate intressimäärade perioodi tõusid intressid 2022. aastal kiiresti ning investorid hakkasid taas otsima fikseeritud intressiga väärtpaberite pakutavat tootlust.
Otsa sõnul on võlakirjadest saanud ettevõtjate jaoks oluline osa rahastamisvõimaluste valikust. Seejuures ei peaks ettevõte otsustama ainult ühe instrumendi kasuks, vaid hindama, kuidas pangalaen, võlakirjad, liising ja omakapital üheskoos tema arengut toetavad.
Riigiettevõtted võiksid kapitaliturule hoogu juurde anda
Kui Balti võlakirjaturg on viimastel aastatel jõudsalt arenenud, siis aktsiaturu kasv on olnud tagasihoidlikum. Börsile on jõudnud vähe uusi suuri ettevõtteid ning osa aktsiapakkumisi pole saavutanud soovitud tulemust.
Idelsonsi hinnangul on üheks olulisemaks kasutamata võimaluseks riigiettevõtete börsile viimine. Eriti puudutab see Lätit, kus riik on mitme suure ettevõtte ainuomanik.
Ta peab võimalikuks, et lähiaastatel võiks börsile jõuda ka Läti suur energiaettevõte Latvenergo. Selline samm suurendaks märkimisväärselt kohaliku aktsiaturu mahtu ning looks investoritele uusi võimalusi.
“Riigiettevõtte börsile viimist ei peaks käsitlema tavapärase erastamisena. Riik võib jääda ettevõtte enamusaktsionäriks, kuid börsil noteerimine võimaldab kaasata kapitali, parandada juhtimist ja suurendada läbipaistvust,” selgitab Idelsons.
Tema sõnul on oluline, et riigiettevõtteid juhitaks majanduslikult põhjendatud eesmärkidest lähtudes ning nende arengut toetaksid selged strateegilised otsused.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Samuti aitaks suuremate ettevõtete lisandumine Balti börsidel jõuda lähemale rahvusvaheliste institutsionaalsete investorite nõuetele. Praegu liigitatakse Balti piirkond rahvusvahelises indeksisüsteemis piiriturgude hulka, mistõttu jääb osa suurte investeerimisfondide kapitalist siia jõudmata.
Investeerimiskultuur vajab paremat keskkonda
Kapitaliturgude arengu teine pool on investorid. Saates toodud andmetel on Eesti elanike pangahoiustel ligikaudu 15 miljardit eurot ning Läti hoiustel 11–12 miljardit eurot. Seejuures ei investeeri suur osa Balti riikide elanikest väärtpaberitesse üldse.
Idelsons rõhutab, et pangahoiuseid ei saa automaatselt käsitleda investeerimiseks vaba rahana. Inimesed vajavad raha igapäevasteks kulutusteks ja ootamatuteks olukordadeks ning pangahoiused on väärtpaberiinvesteeringutest erineva riskitasemega.
Samas peab ta oluliseks, et rohkem inimesi hakkaks mõtlema pikaajalisele säästmisele ja investeerimisele. Selleks on aga omakorda vaja parandada finantskirjaoskust ning luua maksukeskkond, mis toetaks investeerimisharjumuste kujunemist.
“Kui riik soovib investeerimiskultuuri arendada, peaks seda eesmärki toetama ka maksupoliitika. Inimestel peab olema põhjust investeerimise vastu huvi tunda ja oma teadmisi arendada,” ütleb Idelsons.
Tema hinnangul võiksid investeerimist soodustavad maksulahendused olla üks võimalus, kuidas suurendada elanike osalemist kapitaliturgudel. Seejuures ei pea investeeringud piirduma kohalike ettevõtetega. Oluline on kujundada harjumus oma raha teadlikult ja pikaajaliselt juhtida.
Balti riikidel on vaja ühist sihti
Kapitaliturgude arengu kiirendamiseks nimetas Idelsons kahte sammu: suuremate riigiettevõtete börsile viimise ning eraisikute investeerimist soodustava maksukeskkonna loomise.
Otsa sõnul peaksid Eesti, Läti ja Leedu seadma ühise pikaajalise eesmärgi, mille poole liikumine ei sõltuks valimistsüklitest ega valitsuste vahetumisest. Balti riikide ühiseks sihiks võiks olla kapitaliturgude mahu mitmekordistamine ning liikumine piiriturgude hulgast arenevate turgude hulka.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kolme riigi koostöö võimaldaks rahvusvaheliste investorite ja indeksite koostajatega suheldes tegutseda suurema piirkonnana. Koos moodustavad Balti riigid ligikaudu kuue miljoni elanikuga majandusruumi, millel on tunduvalt rohkem kaalu kui igal riigil eraldi.
Idelsons näeb lähiaastate arengus põhjust optimismiks. “Ettevõtjatel valmisolek laieneda ja investeerida on kasvanud ning üha rohkem mõistetakse, et ambitsioonikate kasvuplaanide elluviimiseks tuleb kasutada erinevaid kapitali kaasamise võimalusi,” ütleb ta.
Ettevõtja jaoks tähendab arenenum kapitaliturg suuremat valikuvabadust. Kui ettevõtted saavad koduturult piisavalt kapitali, suureneb ka võimalus, et nende kasv, töökohad ja loodav majanduslik väärtus jäävad Balti riikidesse.
Kuula ka ingliskeelset saadet, kus saatejuht Hando Sinisalu antud teemal saatekülalistega vestleb:
Saadet ei õnnestunud laadida
Saate laadimisel tekkis ootamatu viga. Palun proovige mõne aja pärast uuesti.