Mina võin olla rumal, minister mitte

Võimupoliitikud väldivad Estonian Airi huku põhjuste sisulist analüüsi ning vastutusest üritatakse kõrvale hiilida. On aga oluline selgeks saada, miks nii juhtus ja mida teha, et tulevikus oleks riigifirmadega seotud fopaasid vähem. Estonian Air pole ju ainus näide. On veel Tallinna Sadama korruptsioonijamad ning ka Eesti Energia arhiivikappidest kostab luukerede kolinat.

Riigifirmadega seotud probleemide üks põhjustajaid on vastutuse puudumine. Eri tasanditel ettevõtete juhtimisega tegelevad poliitikud ei vastuta oma otsuste eest. Eesti riigifirmad sarnanevad järelevalveta jäetud kahuriga, mis võib kasu asemel pigem palju kahju tekitada.

Möödunud nädalal Estonian Airi nõukogu esimeest, majandusministeeriumi asekantslerit Ahti Kuningat intervjueerinud Indrek Treufeldt võrdles Estonian Airiga seotud otsuste langetamist kasiinos mängimisega. Loodeti õnnele, kuid, nagu kasiinos sageli juhtub, tehti panus valele numbrile. Polnud ka kedagi, kes esimese kaotuse ilmnemisel panustaja kasiinost välja talutaks.

Endine valitsusjuht Andrus Ansip kaitses Eesti Päevalehes enda juhitud valitsuse otsuseid ajanappusega. Pärast Taskila äriplaani luhtumist tuli kiiresti lennufirmasse raha juurde panna. Muidu tekkinuks katastroofiline olukord, mis põhjustanuks Ansipi hinnangul rahalist kahju sadadele tuhandetele inimestele.

Avalikkusele võis Estonian Airi tollane kehv seis tulla ootamatult. Ootamatu ei saanud see olukord olla aga valitsuse liikmetele. Ettevõtte nõukogul (kus teiste hulgas istus Ansipi majandusnõunik Aare Järvan) ja seeläbi ka tollasel peaministril ja majandusministril oli info reisijate arvu, liinide täituvuse, ettevõtte rahavoogude jm kohta sisuliselt reaalajas kättesaadav. Kui nõukogu liikmed ei tundnud selle info vastu huvi, siis jõuame jällegi poliitilise vastutuseni ehk nende isikuteni, kes nõukogu komplekteerisid. Aga jutt ootamatusest ja vajadusest kiirustades otsustada on liiga kitsas viigileht, mille taha nüüd peitu pugeda.

Poliitiline vastutus on haruldane

Valitsusse kuulunud endine regionaalminister Siim-Valmar Kiisler heitis Estonian Airi puudutanud otsuste kritiseerijatele ette tagantjärele tarkust. „...olen nüüd hämmingus, milline hiiglaslik teadmistepagas on tegelikult Eesti arvajatel selle teema kohta olemas. /…/ Ainult ühest asjast on hirmus kahju - et nii palju tarkust on varasemad viis aastat kiivalt vaka all hoitud ja teadjamehed juba varem oma valgust kõigile jaganud pole,“ kirjutas Kiisler sotsiaalmeedias.

Kiisler ei saa kahjuks aru ühest olulisest tavakodaniku ja poliitiku erinevusest. Mina võin olla rumal või hiilata tagantjärele targana, ministrilt aga eeldan, et tema koos oma meeskonnaga on kompetentne. Seetõttu usaldangi teda riiki juhtima. Kui ministril jääb tarkusest puudu, siis on tal kõik võimalused teistelt tarkadelt inimestelt nõu küsida. Ja kui selgub, et minister on meeskonda kokku pannes eksinud, siis peabki ta ametist lahkuma ehk võtma poliitilise vastutuse.

Eesti lähiajaloos on kahjuks olnud liiga vähe ministreid, kes on oma haldusalas ilmnenud jamade pärast tagasi astunud. Esimese hooga meenuvad Signe Kivi, Tiit Tammsaar, Meelis Atonen.

Poliitilise vastutuse kummina venitamine on üks põhjus, miks mõnikord on riigifirmadega toimuva pärast piinlik. Ka Estonian Airi puhul võinuks otsuste juures olnud poliitikutel olla vähem eneseõigustamist ning rohkem enesekriitikat.