Äri on paksem kui veri

Piimatootja Melmilki kohtuvõitu (loe: 200 000 euro võitmist) Estoveri Piimatööstuse üle võib pidada Pyrrhose võiduks, sest võitluskaaslased – teised piimatootjad – vaatavad suurtööstuse vastu kohtusse minekule kohati viltu. Melmilk sai vähemalt kohtu esimese astme otsusega kätte raha, mis seaduse silmis õigusega neile kuuluma peab, kuid laastas sellega korralikult oma renomeed ametivendade seas.

Raha said nad 2014. aastal tööstuste nõudmisel piima müügilepingus kirjas olnust vähendatu kompenseerimiseks tagantjärele. On piimatootjaid, kes kardavad, et kui kõik Eesti piimatootjad nüüd samasuguste lepingutega tagantjärele töösturite vastu kohtusse lähevad, käivitub Eesti piimaturul sõda, millest teenivad enim kohtuuksi kulutavad advokaadid ja kaotavad piimatootjad-põllumehed ise. Tööstused aga ostavad edaspidi piima lihtsalt Lätist või Leedust, kus on seda samuti hulganisti üle.

Kõigepealt iseenda eest

Melmilk aga nõudis kohus välja lihtsalt oma osa. Sama tegi aasta varem piimatootja OÜ Vändra, sellega lepivad tootjad märksa rohkem, kuna see polnud nii hiline järeltõuge praeguseks juba üle-eelmise aasta probleemile.

Jõgevamaa põllumajandustootjate liidu juhatuse liige Raul Soodla aga leiab, et kui piimatootjad on  olnud hinna langetamisega ise nõus ja selles kokku leppinud – mis siis, et see oli valus ja vale –, siis tagantjärele raha väljanõudmine lihtsalt ei tundu eetiliselt õige.

Ma ei tea, kas Melmilk kaalus kohtusseminekut eetika ja sõpruse säilitamise skaalal, kuid üle 200 000 euro nad kohtuskäiguga igatahes teenisid. See on 15% nende aastasest piima müügist laekuvast käibest. Vahel tuleb lihtsalt leppida, et äri on paksem kui veri, ja arvestada sellega, et isiklikud huvid on kõrgemal liitude ja ühenduste ideaalidest. Karuteene kogukonnale on paraku võit ühele. Nagu üksik korter, kes tahab laieneda kogu majale kuuluvale pööningule – kellele see tegelikult ikka väga meeldiks.