Digikirjaoskus talurahvakooli

Oleme täna üksikisikutena rikkamad kui kunagi varem – vähemalt virtuaalselt. Suur osa moodsa majanduse ärimudelitest ning nende kaudu loodud väärtusest toetub üksikisikust teenusekasutaja loodud andmetele. Neil andmetel on ressursina mitmeid sarnasusi maavaradega. Olulisim sarnasus on see, et väärtuslikud varad vajavad tarka kasutajat.

Praegu läheb isikuandmete abil loodud väärtus üksikisikust endast suuresti mööda, sest olles oma andmete õigusjärgne omanik puudub tal siiski ülevaade nende ulatusest, sisust, tähendusest ja väärtusest. Rääkimata nende kasutamise kontrollimisest. Selle olukorra tasakaalustamiseks toetavad juba praegu mitmed ühiskondlikud trendid uue baasoskuse arengut, mida võib nimetada digitaalseks kirjaoskuseks. Eesti tehniline infrastruktuur ning valdavalt positiivne hoiak selle suhtes annab hea võimaluse üksikisiku majandusliku ja isikliku kasu kasvatamiseks ja heaolu suurendamiseks digitaalse kirjaoskuse arendamise teel. Tore on ühiskonnas digitaalse kirjaoskuse kujunemist ja selle pikaajalisi tulemusi ette kujutada näiteks talurahvakoolide eeskujul.

Mis muutub?

Digitaalse kirjaoskuse komponendid on digiturvalisus, info hankimine, hindamine ja rakendamine, tehnoloogia kasutamise oskused ja sellega seotud koostöö- ja suhtlusoskused ning oma digitaalse identiteedi teadlik haldamine. Need on suuresti tehnilised oskused, mida enamik digitaliseeruva ühiskonna liikmeid õpib ikka veel omal käel ja katse-eksituse meetodil. Niisuguste oskuste arendamise ühiskondlikku mõju saab võrrelda tiigrihüppe fenomeniga, mis pani aluse e-Eesti kuvandile ja tänaste tehnoloogiaettevõtjate põlvkonna edule. Niisuguste tehniliste oskuste akumuleerumine ühiskonnas loob nii teadliku nõudluse kui pakkumise nutikamate teenuste järele. See tähendab üksikisiku teenuste ja äriarenduse muutumist pakkumispõhisest nõudluspõhiseks, isikustatuks, paindlikuks ja läbipaistvaks.

Eesti ettevõtlus- ja avaliku sektori tarkade teenuste ja teenusepakkujate arengu taga saavad olema targad kasutajad. Mis muutub üksikisiku seisukohast – peale terviklikumate ja sujuvamate riigi- ja äriteenuste? Suure tõenäosusega kontrollime viie aasta pärast oma iga-aastast isikuandmete aruannet, mis mingil määral sarnaneb tänase tuludeklaratsiooniga. Peale finantsinformatsiooni annab see ülevaate ka minu tarbimise, omandi, tervise, sotsiaalvõrgustiku, isikliku arengu ja muu sellise kohta, mida ma isiklikult vajalikuks pean. See aruanne annab ka ülevaate, mis moel ja milliseid andmeid minu kohta kogutakse ning kasutatakse ja missugust kasu see mulle isiklikult annab.

Näiteks saan sealt täpselt teada tulu oma geeni-, tervise- ja käitumisandmete rentimise eest ravimiuuringuteks. Minu toitumisspetsialistist abikaasa näeb aga, mida toob meile sisse see, et 5000 inimest kopeerivad meie pere tervislikke toitumisvalikuid – ostueelistustest kuni retseptideni. Me mõlemad jagame suurt osa oma infost avaliku sektoriga, kes kasutab neid anonümiseeritud kujul makrotrendide reaalajas jälgimiseks ja meie isikuid tuvastades meile riigiteenuste pakkumiseks. Avaliku sektori küljest vaadatuna saab õigea tähenduse mõiste avalik kasutamine sektori nimetuses alles siis, kui kõik selles sektoris toimuv on kodaniku jaoks läbipaistev ning seega arusaadav ja usaldusväärne. Ka ettevõtted saavad siis keskenduda rohkem oma põhitegevusele ega pea oma tegevuse jaoks vajalike isikuandmetega tegelema intensiivsemalt kui tänane transpordiettevõte kütuse hankimiseks.

Üksikisikule suurema kontrolli andmine oma andmete tekke ja saatuse üle on loogiline ja õiguspärane. Seepärast toetavad seda trendi juba täna mitte ainult andmete vaba liikumise kui Euroopa Liidu viienda põhivabaduse pooldajad, vaid ka selle majanduslikku väärtust mõistvad ettevõtted. Keskendume Eestis digitaalsele kirjaoskusele ning tõestame selle väärtust tarkadest teenustest tuleneva heaolu kasvuga!

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.