Ei pääse Pärnusse!

Pärnu on olulisuselt teine turismisihtkoht Eestis. Linn ja maakond on viimased aastakümned teadlikult ja järjekindlalt üles ehitanud oma turismitaristut, kohti, mida vaadata ja kus olla. Tütrele Lottemaa, pojale Audru ringrada, emale rannapromenaad ja isale golfirada. Koos saavad pered olla uuendatud ja uutes spaades, juurde on tekkinud 600 voodikohta ja loendamatul arvul söögikohti. Ettevõtjad on Pärnu turismiobjektidesse viimase kahe aasta jooksul investeerinud 60 miljonit eurot.

Kõik on justkui hästi, kuid on üks aga. Pärnule ei pääse ligi. Laevaga justkui saaks, aga ei ole mõistlikke kohti, kust tulla, rongiga sõidad pool päeva, kuna Lelle–Pärnu lõik on amortiseerunud, ning autoga navigeerid 80 km tunnis suurte veokite vahel ülekoormatud ja kehvas seisus Via Baltical. Ainus kiire ja tõhus lahendus välisturistile oleks lennuühendus, kuid kahetsusväärsel kombel liigub ringi plaan Pärnu lennujaamas üldse tuled kustu lasta.

Rail Balticu pantvang

Võiks öelda, et riik on oma investeeringutes ettevõtetega võrreldes maha jäänud, mõni teravam ütleks, et riik on oma ülesanded Pärnu ees täitmata jätnud. Narva trassi on pidevalt uuendatud, Tartu maantee on muudetud Koseni neljarealiseks ning Kose-Mäo ehitus algab peagi. Riik on investeerinud Narva linna ning Tartu lennujaam on korda tehtud, mis omakorda on toonud linna konverentsi- ja Soome turisti. Pärnul pole neis võrdlustes midagi vastu panna.

Jah, meile kõneldakse Rail Balticust. Vägisi tahetakse meid teha Rail Balticu pantvangiks. Rail Baltic võib olla lahendus, kuid praegu on see lahendus vaid paberil, tegelikkuses võib see realiseeruda ja Pärnu turismi turgutada alles kaheksa-kümne aasta pärast, mil Pärnu peatuses kiirrongilt esimesed turistid maha astuvad. Kümme aastat on väga pikk aeg, pealegi ei lahenda raudtee kõiki probleeme, kuna sellega liigub vaid osa turistidest.

Vaja on jõukamat kundet

Pärnul on probleem juba praegu: Soome kliendivoo kahanemine. Pärnu vajab uut ja jõukamat klienti ning tema bussi ega rongiga ei tule. Temale jäävad ka Tallinna ja Riia lennujaamad kaugeks, tema tahab tulla otse ja lennukiga. Lisaks võimaldaks lennuühendus Pärnus hooajalisust vähenda, s.o tuua siia madalhooajaks konverentsituristi.

Pärnus on lennujaam pea juba sajand olemas olnud. Pärnu ei kõnele uue ehitamisest, vaid maandumisraja uuendamisest ja terminali kaasajastamisest. Jutt on 1800 meetri kordategemisest. Kui seni prognoositi projekti maksumuseks 25–30 miljonit eurot, siis rootslaste värske analüüsi järgi saab hakkama ka 13 miljoni euroga. Prognoosides reisijate arvuks tagasihoidlikud 48 000, saame investeeringu tasuvusajaks neli aastat.

Seega tegemist ei ole nn sotsiaalabi ettevõtmisega, vaid iseteeniva ja täiendavat väärtust loova projektiga, mis hoiab elus ja elavdab kogu piirkonda, luues muu hulgas juurde 180 töökohta. See on projekt, mille nimel seisavad ja on valmis võitlusse minema mitte ainult üksikud spaade juhid, vaid kogu Pärnu linn, maakond, terve Eesti turismisektor, mis annab ligi kuuendiku riigi sisemajanduse kogurikkusest.   

Pärnul on Eesti riigi turismi arengule suunatud eesmärkide täitmisel mängida suur roll, aga seda ei ole võimalik täita, kui üks suur kliendisegment väheneb ning uusi asemele tulemas on vähe. Ning need vähesedki eelistavad tulla autoga, hinnates seetõttu mugavat ja turvalist maanteed, mida pakkuda ei ole. Pärnakad ootavad riigilt selget plaani, mida tehakse järgmise kaheksa aasta jooksul Pärnu ligipääsetavuse parandamiseks.