Toome majanduse tagasi esiplaanile

Eesti paistab olevat nüüd täielikult toibunud 2008.–2009. aasta kriisist ja taastanud rahvusvahelises riikide konkurentsis 2007. aastaks saavutatud positsiooni, kuid oleme selgelt raskustes, et oma SKPd inimese kohta Euroopa keskmisele lähendada. Skeptikud ironiseerivad, et praegu lõpusirgel olev kümnend läheb meil majandusarengu mõttes kirja kui kaotatud kümnend. Igatahes järgmist kümnendit me ju keegi enam kaotada ei tahaks.

Majandustemaatika tundub nii poliitikute töölaual kui ka ühiskondlikus arutelus olevat tagaplaanil ning kerkib üles vaid kildudena. Jutupunkte, mille üle arutada, vaielda ja ühistele otsustele jõuda, jagub küllaga. Pakun mõne teema välja.

Üleilmne keskkond

Viimastel aastatel on tavapärane, et analüütikutest ja teadlastest autoriteedid nii kodu- kui ka välismaalt ennustavad uue suuremahulise kriisi käivitumist. Olgu siis selle esilekutsuja kreeklaste ja teiste riikide ohjeldamatu laenamine või suutmatus toime tulla Euroopat haaranud pagulaskriisiga, millele on nüüd lisandanud päevakajaline Brexit. Poliitikud ja ka ettevõtjad on siin olnud majandusteadlastest optimistlikumad ning otsinud märke, et mingisugusel kujul peaks üleilmne kasv ikkagi taastuma ning Lehman Brothersi eelne pidu tagasi tulema. Tulemus on aga olematu inflatsioon ja õhkõrn majanduskasv, mida hoiavad tagasi küll Hiina aeglustumine, küll ülemäära odavad naftahinnad.

Tulevikku vaadates tundub tõenäoline, et lähiaastatel sarnane üleilmne tasakaal säilub, järske muutusi ei tule ning meid jäävad otseselt mõjutama olematud laenuintressid, madal tooraine hind ja üldine ebakindlus. Maailmaturg on Eesti ettevõtjatele ikka veel võimalus, kuid sinna läbimurdmine ei muutu meile lihtsamaks.

Suuremad kaubanduspartnerid, lähinaabrid

Eestil on vedanud Rootsiga, kes ühena vähestest Euroopa riikidest on suutnud majandust hooga kasvatada ning õnneks seeläbi toetanud ka meie üsna laiapõhjalist eksporti sinna riiki. Läti ja Leedu on samuti mõõdukalt kasvamas ning ka see toetab nii Eesti eksporti kui ka muud majandustegevust. Soome on olnud murelaps, kuid vähemalt statistika järgi pole me kaubavahetuse seisukohast midagi kaotanud ning pigem muutub foon isegi paremaks. Venemaaga on olnud täbarad lood ning lähiaastatel ei paista sealt midagi head tulemas.

Teisalt on aga meie põllumajandussaaduste eksport või transiit juba sedavõrd kehvas seisus, et enam midagi suurt halvemaks ka minna ei saa. Pigem võiks kaubavahetus teosammul elavneda. Eksport ja muu majanduskoostöö just Rootsi ja Soomega võiksid lähiaastatel olla kandvad märksõnad nii suurematele kui ka väiksematele Eesti ettevõtetele.

Palga kasv ja tööjõud

Esimese kvartali 8% palgatõus tekitas nii mõneski makroanalüütikus šoki. Ettevõtete kasumid on kahanenud, investeeringud madalseisus – kas oleme 2007. aasta lävel tagasi? Äripäeva küsitletud ettevõtjate enamus seda nii traagiliselt ei näe. Paradoksina on vabade töökohtade arv paljudes sektorites isegi suurenenud. See, et palgaturg ühtlustub meil Euroopaga, pole ju uudis. Et see juhtub kiiremini, kui me arvasime... mis parata. Palgatõusuga kaasnevat kiiret inflatsiooni või buumi kinnisvaraturul meil ju pole. Tulevikku vaadates ei tundu ka realistlik, et me suudaksime palgatõusu oluliselt pidurdada. Piire me kinni ei pane, ülempalgas kokku ei lepi ning vaevalt suudame tuua siia ka odavaid töölisi kolmandatest riikidest.

Ettevõtja jaoks on märguanne selge: kui tahad head töötajat, pead palka tõstma. Lihtne allhange on ajalugu. Sa pead suutma teha samade inimestega rohkem ning saama klientidelt paremat hinda.

Eksportides sarnaste sisendite puhul näiteks Soome või Rootsi oleme veel kaua konkurentsis. Ennustan, et lähiaastatel on laial rindel edukamad just need ettevõtted, kes investeerivad sisenditesse, kus võib olla väiksemaarvuline, aga hästimakstud töötaja ja kvaliteetsem väljund.

Igatahes on palgaralli positiivne mõju juba see, et sunnib ettevõtjat jalad kõhu alt välja võtma.

Siseturg

Kui vaadata kaubandust, siis siin käib pidu juba mitu aastat. Teine suur vedur ehitus on aga tänavu hoo maha võtnud. Euroraha toega ehitiste hulk on vähenenud, kuid see peaks taastuma sügisel ja kindlasti 2017. aastal. Suur mure on investeeringud, mille hulk on aastast aastasse kahanenud. Siin tasub aga tähele panna statistikaameti andmeid, mille järgi on meie rahvastiku paarikümneaastane kahanemine tänavu pidurdunud, ja ma julgen loota, et näeme lähiaastatel mõõdukat kasvu. Ma ei näe selle kasvu taga positiivset iivet või tuhandeid pagulasi, vaid tagasipöörduvaid kaasmaalasi ja miks mitte ka hästi tasustatud spetsialiste Soomest, Lätist ja mujalt Euroopast.

Teine tähelepanuväärne fakt on Eesti eraisikute pangakontodele kogunenud 6 miljardit eurot, millest suur osa võiks minna mõistliku tarbimise kaudu siseturu elavdamiseks ja investeeringuteks. Seda silmas pidades paistab, et üle pika aja oleme uuesti muutumas investeeringutele atraktiivseks. Eeskätt kodumaisele kapitalile, mida toetavad endiselt madalad laenuintressid. Mulle aga tundub ka, et väliskapitali pagemisel on lõpp ning me näeme peale Hiltoni hotelli juba lähiajal uusi huvipakkuvaid algatusi. Investeeringutele võiks olla suurepärane katalüsaator ka riik, kuid see teema on Äripäeva veergudel juba piisavalt läbi arutatud.

Poliitika

Üldiselt võiksime olla rahul Taavi Rõivase valitsusega, kes on suutnud vältida suuremaid fopaasid majanduspoliitilistes otsustes ning on ka üksikuid kordaminekuid, näiteks riigireformi algatamine. Teisalt aga on majanduspoliitiline arutelu asendunud teiste kuumade teemadega nagu presidendivalimised, EKRE kollektiiv- ja Savisaare personaalküsimus ning kohati jääb mulje, et majandusega ei tegele keegi. Isegi selline väike ja ammu kokkulepitud asi nagu sotsiaalmaksulagi on jäänud laagerduma. Peenhäälestus ja madala profiili hoidmine majandusasjades tagab ehk stabiilsuse, aga edasiminekuks on vaja muutuda proaktiivseks, tulla välja julgete mõtetega ja teha need teoks.

Nüüd aga hakkab kaotatud kümnend läbi saama, me oleme uuel teelahkmel ja majandusteemad olgu jälle fookuses. Ei ole ju praegune paigalseis kellelegi mokkamööda.