Kuidas saada õnnelikuks

Ma tahaksin korraga väita kaht asja: et inimene ei saa olla õnnelik, kui keegi teine kannatab, ning et inimene on õnnelik, kui kas või keegi teine on õnnelik. Nende väidete eelduseks on arusaam, et kõik inimesed on omavahel ja ka kogu laiema loodusega ühendatud võrgustikuks.

Põhimõtteliselt läheb kõik selles võrgustikus toimuv meile korda. See, et „minu“ ja „maailma“ suhet ei saa konstrueerida lihtsa sees-väljas suhtena, on hõlpsasti arusaadav. Kui midagi juhtub mulle kalli lähisugulasega või väga hea sõbraga, siis see ei ole meie suhtes väline, vaid puudutab meid seesmiselt. Samuti läheb meile korda see, mida elab läbi kes tahes: kui me näeme kaadreid Süüriast, kuidas lapsed on pommirünnakus viga saanud, siis see tundub südantlõhestav, kuigi me neid isiklikult ei tunne ega pruugi nende keeltki osata. Klassikaline näide selle kohta on hiina filosoofi Mengzi lugu sellest, kuidas me spontaanselt tõttame päästma kaevuserval kõõluvat väikest last, et ta sisse ei kukuks – ja mitte sellepärast, et me tahaksime tema vanemate kiidusõnu pälvida või autasu teenida.

Kui kannatajaks on meie vaenlane, siis on meil mõnevõrra kergem südant kõvaks teha, ent ma väidan, et selle all on normaalsel juhul (st jättes kõrvale sotsiopaatia ja muu sellise) ikkagi olemas spontaanne kaastunne (vrd Spinoza „Eetika“). Sõdade puhul on olnud nii palju näiteid vastaspoole aitamisest ning vastase haavatute ravimine on isegi sisse kirjutatud rahvusvahelisse õigusse. Ja sõgedana näivad juhtumid, kus inimesed on ideoloogiast nii läbi imbunud, et nad kaastunde täiesti alla suruvad. Üks kunstiliselt mõjus näide on filmist „Kukulind“, kus vene sõdur soome sõdurit tulistab, kui viimane on just püüdnud talle žestidega selgeks teha, et sõda on läbi.

Inimeste koos- või kaastunne hõlmab niimoodi kogu inimkonna ja ilmselt ka eluslooduse (kes suudaks külma südamega vaadata lekitatud videosid tapamajadest, kus on näha loomade piinu?). Sellegi kohta on Mengzil tuntud lugu, kuidas valitseja näeb ohvrile viidavaid härgi ning tal hakkab neist kahju ning käsib lammastega asendada. Üks asi on muidugi see, et ikkagi tapetakse keegi, lambad, aga Mengzi toob välja selle, et see osutab valitseja kaastundmisvõimele – ent miks ta rakendab seda üksnes loomadele, mitte aga oma alamatele?

Niimoodi ongi, et kui keegi kannatab, siis ma ei saa mitte kaasa tunda ja selles mõttes ei saa ma täielikult õnnelik olla. Teisest küljest aga tähendab see ka seda, et ma tunnen kaasa ka teiste rõõmuga. Naer on nakkav, rõõm levib. Piisab ühe olendi õnnest, et ma oleksin täiesti õnnelik. 

Mis järeldused me sellest teeme? Mida see tähendab, kui me tunnistame end inimkonna ja eluslooduse võrgustiku ühe osana, millele lähevad korda kõik teised osad? Esiteks tähendab see aktiivset hoiakut. Eestis tihti mõeldakse või vähesti väljendatakse passiivselt, väikselt ja ohvripositsioonilt („meie paljukannatanud rahvas“), mis ei ole adekvaatne hoiak, kuna siis me jääme maailmas toimuvatest muutustest vältimatult maha, me lihtsalt talume neid. Ometi on meil rahva ja riigina aktiivse tegutsemise riba, meil on jõude ja ka jõudeolevaid jõude, mis on kinni passivismi ja isolatsionismi all. Me ei saa säilida ja püsida nagu moos, millele tuleb hermeetiliselt kaas peale keerata (ja piisavalt pika aja jooksul läheb moos ka sellises pakendis halvaks). Kui me piiritleme ennast üksnes väliselt, siis me hukkume; kui me piiritleme ennast seesmiselt, omaenese aktiivsuse ja jõu kaudu, siis me elame.

Eesti riigil on vastutus kõigi siin elavate inimeste ees, aga samas ka juba kõigi teiste ees nii inimkonnas kui looduses (ja mitte „pärast“, „siis kui oleme ise haljale oksale jõudnud“ – sest seda haljast oksa ei tule kunagi, alati jääb midagi puudu). Muidugi, mida see praktikas tähendab, käib vastavalt sellele, kui palju meil jõudu on – aga oluline on just nimelt see, et meil on jõudu. Kui me mõtleme end nõrgaks, siis juba olemegi seda. Kui näitame oma jõudu kas või ühe inimese või olendi aitamisega, siis sellesamaga me juba saame tugevamaks, sest meie jõud liituvad (kirjutasin sellest tekstis „Aitaja jõud“). Ja sellega me aitame ka iseennast võrgustiku osana. See on vältimatu, me ei saa teha nägu, justkui muud maailma või ülejäänud elusloodust poleks olemas.

Me muundume (nagu kogu maailm), ja tuleb otsida eluvorme, mis suudaksid muundumist kui sellist jaatada ning teha selliseid valikuid, mis aitaksid muundumisel saada võimalikult rikkalikuks ja loovaks. Ka tänapäeva majanduses on selline mitmekesus ja paindlikkus äärmiselt oluline. Eesti puhul tähendab see ühest küljest võimalikult stimuleerivaid läbikäimisi siinse võrgusilma jõudude vahel ning teisest küljest sellist läbikäimist teiste võrgusilmadega, mis võimaldaksid maksimaalselt mitmekesist ja loovat kestmist siinses võrgusilmas.