Peks pole lahendus

Tööohutuskasvatusse on Eestis siiamaani suhtutud instrumentaalselt, püüdes töötajaid tehniliste ja korralduslike vahendite kasutamisega edutult suruda ohutuse raamidesse. Palts annab sellele omalt poolt hoogu juurde, kuigi veel 2013 avaldas ta arvamust, et igasugune ennetus- ja teavitustöö on märksa efektiivsem kui tagajärgede likvideerimine. Paistab, et vahepeal on suhtumine kojas muutunud, lihtsam tundub kasutada jõudu ja hakata trahvima. Võimalik, et see peegeldab mingi hulga tööandjate arvamust.

Karistus ei aita selgitada põhjuse ja tagajärje seoseid. Vaevalt soovibki tööandja tegelikult töötajatest vormida kuulekaid roboteid, kel küll veidi vildakad arusaamad ja puudulikud ohutusteadmised, ent kes täidavad nõudeid trahvist pääsemise sihiga. Kiivri kandmise mõte peavigastuse ohuga töökohas ei ole ju mitte trahvisumma vältimine, vaid vajadus kaitsta pead võimalike vigastuste eest.

Jah, on olukordi, kus trahv end äärmusliku meetmena võib õigustada, ent üldises plaanis on liiga lihtne hirmutada trahviga, lootes selle kasvatuslikule mõjule. Pikaajaliselt ei ole trahvimine mõjus, sest trahv kui valuaisting töötab suhteliselt lühiajaliselt – sellega harjub ja sellele leitakse vastumeetmed.

Tööohutuses peab olema kasvatuslik protsess, mille eesmärk on inimestesse istutada elukestvaid väärtusi ja ellusuhtumist, mitte niivõrd õpetada hetkelist ellujäämise kunsti. Tööohutusse suhtumise ja tööohutuskultuuri parandamiseks ja loomiseks tuleb pöörduda instrumentaalselt käsitluselt kasvatusliku ehk suhtumise- ja teadmistepõhise käsitluse poole, mis on kantud õppimise ja kordamise süsteemsest ülesehitusest.

Töötajate trahvimise ettepanek peaks seisma eeldusel, et tööandja on absoluutselt kõik võimaliku teinud, et töötaja saaks ja oskaks ohutult töötada. Senine praktika näitab, et tööohutuse parandamisele fokuseeritud tööandjad saavad sellega mõistliku aja ja kuluga hakkama.