Kui Taavi Rõivas tahab veel enne valijameeste kogu jätta avalikkusele muljet Reformierakonna rammust ja ühtekuuluvusest, peab ta selleks leidma erakonna kultuursuse ja aatelisusega kiitlemise asemel paremaid vahendeid, leiab Äripäeva ajakirjanik Urmo Andressoo.
Reformierakonna eesmärk on saada Riigivapi teenetemärgi kett rippuma n-ö oma jope krael. Eiki Nestori saamata jäänud viiele häälele järgnenud sündmusteahelast ning partei juhtfiguuride väljaütlemistest võiks järeldada vastupidist.
Peaminister nimetas esmaspäeval Delfis ilmunud artiklis Reformierakonda tugevaks erakonnaks just seetõttu, et neil ei ole kombeks inimesi erinevate seisukohtade pärast karistada või põlata. Rõivas üritas sellega siluda Siim Kallase laupäevast avaldust, kus viimane sõnas, et kui keegi pole rahul juhatuse otsusega teda valijameeste kogus toetada, võib ta endale uue erakonna valida.
Samuti oli Liina Kersna vaid kolm päeva varem loobunud Postimehe stuudiointervjuust, tuues Postimehe sõnul põhjuseks erakonnakaaslaste teravad ja isiklikud rünnakud tema väljaütlemiste kohta meedias.
Selle valguses tunduvad Rõivase sõnad jaburad. Kui Reformierakond ongi praegu tugev, on ta seda teistel põhjustel.
Klišee küll, kuid ühtsuses peitub jõud. Otsus kahe kandidaadiga valimiste ralli viimastesse faasidesse seilata on kätte maksnud. Kahe leeri piirjooned on üha selgemaks ning väljaütlemised nn vastaste suunal üha jõulisemaks muutunud. Halb maitse kogu protsessist jääb paljudele reformierakondlastele suhu, hoolimata sellest, kes lõpuks presidendiks valitakse.