Kaljulaid on nagu Pipi Pikksukk

Mul on hea meel, et riigikogu näitas end koostöövõimelisena ja jõudis konsensusliku otsuseni. Kurb meel on selle pärast, et mindi lihtsama vastupanu teed ja välistati kohe läbirääkimiste alguses kõik valimiskogus kandideerinud inimesed. See, et ükski viiest ei saanud valimiskogus enamust, ei olnud piisav põhjus, et väärikaid kandidaate kõrvale heita. Statistilises mõttes sai neli kandidaati valimiskogu esimeses voorus praktiliselt võrdse arvu hääli. Vaid kahel neist tekkis võimalus proovida teiste kandidaatide pooldajaid teises voorus endale võita. Me ei tea, kuidas oleks läinud rahva hulgas väga populaarsel presidendikandidaadil Marina Kaljurannal, kui teda poleks auti mängitud ja ta oleks saanud valimiskogu teises voorus või riigikogus kandideerida. Seega: minu rõõmu selle üle, et Eesti saab endale esimese naispresidendi, varjutab kurbus selle pärast, et häid inimesi ei mõisteta hoida ja me kaotasime tarbetult väga hea välisministri.

Presidendivalimiste positiivne pool oli rahva suur poliitiline aktiivsus. Ent lõpuks jäi rahvas ju pika ninaga, sest selgus, et rahva arvamus ei maksa midagi, kuna lõpuks tehakse otsus ikka kitsas ringis ja rahval jääb üle vaid takka kiita. Millisesse voolusängi see kuudepikkune aktiivsuslaine nüüd suundub, on teadmata.

Miks mulle meeldib meie uus president?

Kersti Kaljulaidi valimine presidendiks on tore kahes mõttes. Taas kord saame näidata maailmale, et Eesti on eriline – siin on tegijaks noored inimesed. Kui nooruse rekord kuulub 33aastaselt peaministriks saanud Mart Laarile, siis 46aastaselt presidendiks saanud Kersti Kaljulaidile kuulub ka teine rekord. Neid riigipäid, kel on neli last ja lapselaps, pole ilmselt ajaloos kuigi palju olnud. Sõnum, et lapsed ei sega su karjääri ja pere ning töö edukas ühitamine on võimalik, võib olla oluline ka Eesti iibeprobleemi lahendamisel. Usun, et meie uus president pakub eesti naistele välja uue rollimudeli ning tema eeskuju julgustab noori naisi võtma suuremat tööalast vastutust, tehes samas teoks oma unistuse suurest perest. Loodan, et ajakirjandus hakkab analüüsima Kersti Kaljulaidi kõnesid, sõnavõtte ja algatusi, mitte ei hakka arvustama tema kleite, meiki ja soengut.

Usun, et konsensuspresidendiks sobibki kõige paremini just suure pere ema, kes on harjunud märkama kõigi laste vajadusi, arvestama kõigi soovidega ning otsima lepitust riidlevate poolte vahel. Ilmselt tuleb talle kasuks naiselik oskus hoida koos suurt peret, luua turvatunnet kõigile, olla kõigi jaoks olemas ning tekitada igaühes tunnet, et teda armastatakse ja hinnatakse. Ent emalik saab ka olla mitut moodi. Ilmselt ei saa Kersti Kaljulaidist kunagi Muumimamma tüüpi presidenti, nagu oli põhjanaabritel. Teda vaadates meenub mulle pigem julge ja pöörane Pipi Pikksukk, kes võib seljatada oma isa, nahutada majja tunginud röövleid ja tõsta hobuse kõrgele õhku. Kersti lubadus nõrgemate eest alati välja astuda annab lootust, et ta teeb lõpu koolikiusamisele ja vabastab eesti koolilapsed lõputust tuupimisest.

Seni oli president eestlastele kuninga aseaine

Tegelikult ootangi meie uuelt presidendilt päris tõsiselt, et ta võtaks üles meie uskumatult madala koolimeeldivuse teema ning mõistaks, et PISA testide tulemustest hoolimata vajab Eesti kool muutusi. Loodan, et uus president aitab tõsta hariduse ja teaduse ning eesti rahvusliku kultuuripärandi kaitsmise ning arendamise au sisse. President Ilves on pannud meid tundma uhkust selle üle, et oleme e-riik, ent ühele teemale keskendumine jätab rahvale mulje, et haridus ja teadus piirdubki nutika spetsialiseerumise, põnevate digilahenduste ja idufirmadega. Ent Eesti teaduse ja innovatsiooni püramiidi alus peab olema hoopis laiem: siin peab olema koht nii alus- kui rakendusteadustel, nii humanitaar- ja sotsiaalteadustel kui ka meditsiinil ning mitmesugustel loodus- ja täppisteadustel. Teadmispõhise majanduse ja -poliitikata on meil raske saavutada mingit arenguhüpet. Väikese rahva vaimult suureks saamise võti on hariduses ja teaduses.

Ma loodan väga, et Kersti Kaljulaidi valimine presidendiks demütologiseerib Eesti Vabariigi presidendi kuju. Siiani oli president eestlastele kuninga aseaine. Seetõttu ka need üle mõistuse suured ootused presidendikandidaatidele. Kuude kaupa sortisime, ükski kandidaat polnud meile piisavalt hea. Nüüd peab see pirtsutamine lõppema ja peame leppima sellega, mis riigikogu otsustas. Loodan, et Kersti Kaljulaid täidab presidendi institutsiooni uue sisuga. President Ilvese kingadesse uppumise asemel valib jalavarjud, mis sobivad tema jalakujule. Usun, et kui tal õnnestub mängida välja see roll – olla lihtsalt eestvedaja ja heade ideede toetaja –, siis näeme Eesti ühiskonnas ehk varsti rohkem „Teeme ära!“ vaimu. Kõlavatest sõnadest ei piisa, et omandada vaimne autoriteet. Tark räägib, mida teab. Ent rääkimisest tähtsamgi on kuulamine.