Ilves paistis väljaspool Eestit silma

Ilvese üks suurim saavutus on kindlasti tema nähtav roll 2008. aastal Gruusia sõja lahendamisel, kus ta koos teiste presidentide ja Läti peaministriga Tbilisisse kohale lendas. Usun, et ka see käik aitas lahenduse leidmisele kaasa.

Lisaks lugematud esinemised, intervjuud ja artiklid rahvusvahelisel areenil pluss tema kui mitme mõjuka välispoliitilise organisatsiooni nõukogus olemine. Seda pole palju Eestis näha olnud, kuid Ilvese autoriteet on meid kõvasti aidanud. Ta on kaasa aidanud ka Lennart Meri konverentsi (LMC) kõrge tasemega külaliste siiatulekule ja selle n-ö kaubamärgiks muutumisele – ehk siis teisisõnu sellele, et LMC on juba midagi sellist, kuhu inimesed tahavad ise tulla, mitte et neid peaks ekstra kutsuma.

Raskused meediaga

Suhtlus meediaga jättis muidugi soovida – ajakirjanduse nimetamine tintlaks ei tulnud kasuks. Oli ka kummaline vastuolu, mis on saanud kinnitust ka Evelin Ilvese uue saatega – kui president kritiseeris (minu meelest õigusega) ajakirjanduse kolletumist ja klikijanu, siis eelmine esimene leedi tegeles just ise ajakirjanduse kollase poolega.

Ma ei ühine nendega, kelle arvates oli Toomas Hendrik Ilves Eestile häda ja õnnetus. Võib-olla tõesti eemaldus ta mõnevõrra rahvast viimastel aastatel, ent meenutan, et vastav kriitika tuleb ka inimestelt, kes kasutavad seda enda poliitilistel oportunistlikel eesmärkidel ja kellele meeldib kõneleda rahva nimel.

Oleksin rahva arvamuse väljatoomisega väga ettevaatlik, arvestades, kuidas eri küsitlused pakkusid Marina Kaljurannale mäekõrgust ülekaalu ja millega see lõppes valijameeste kogus. Katsugem sama siis projitseerida ka suhtumisse pagulastesse ja kooseluseadusse. Kokkuvõtteks jään Ilvese ametiaja suhtes positiivseks.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormisime reedel ilmunud kokkuvõtlikuks looks.