Kes laamendab kinnisvaraturul?

Kui mingi kriis kätte jõuab, siis hakatakse tavaliselt süüdlasi otsima. Nii oli see äsja lõppenud presidendivalimistel kui ka viimase kinnisvarakriisi järel. Toona peeti enam-vähem võrdselt peasüüdlasteks kasuahneid ja süüdimatuid arendajaid, kes hakkasid haljendavatele aasadele ehitama Nif-Nifi stiilis elumaju, ning panku, kes andsid liiga kergel käel laenu. Tavakodanikke, kes kasutasid nii ühte kui teist toodet, peeti pigem ohvriteks, kes langesid meelituste lõksu.

Kinnisvarakriisi hirmujutte kostub siit- ja sealtnurgast taas, sest keskmine hinnatase on tõusnud juba 2007. aasta hindade kannule. Kas hakkame kollektiivselt juba kellegi peale näpuga näitama ning imestama, kuidas selline olukord taas tekkis?

Praegu tundub süüdistamine siiski põhjendamatu, sest kriis pole veel kätte jõudnud ning ühe või teise seltskonna süüdistamine hinnatõusus on pigem ülekohus. Võiks võtta hoopis hetke ja vaadata, mis on teisiti võrreldes möödunud kriisiga.

Esile saab tuua kaks gruppi, keda ei olnud aastaid tagasi kas üldse olemas või oli nende maht marginaalne. Need on ühisrahastusplatvormid ja väikeinvestorid, kes noolivad kinnisvara väljaüürimise eesmärgil. Mõlemad on tekitanud oma niši, nad on teineteisega teataval määral seotud ning mõlemad on kinnisvara valdkonnas osalemise viinud massidesse.

Iga uus ühisrahastuse emissioon on nagu võitlus olümpiakohtade pärast, kuhu ligi pääsevad vaid vähesed väljavalitud ja need, kellel on kiiremad näpud. Enamik jääb meepotist eemale ja loeb hiljem kadedusega pressiteateid rekordilistest tootlusnumbritest. Tundub, et kui arendusprojekti ühisrahastuse emissioon kestab rohkem kui ühe päeva, siis võib seda läbikukkumiseks pidada, „normaalse“ projekti rahaline eesmärk saavutatakse loetud tundidega.

Väikeinvestoreid on kinnisvaraturul olnud aegade hämarusest. Mida rohkem on aga Eestis Robert Kiyosaki raamatuid välja antud ja kordustrükke tehtud ning Cashflow' klubid kogunenud, seda rohkem on väikeinvestoreid juurde tekkinud.

Tuhanded huvilised otsivad täna nii ühe- kui viietoalisi kortereid, mõistliku hinnaga kinnisvara krabatakse kokku nii uutes kui vanades majades. Investeerimine kinnisvarasse väljaüürimise eesmärgil koos lootusega saada rahalisse vabadusse on popp, kui mitte kasutada veelgi suuremaid sõnu. Investeeringutest kinnisvarasse jutlustajad on äärmiselt populaarsed, nende esinemiste ajal on saalid täis ning ajakirjandus kirjeldab nende edulugusid mõnuga.

Sel aastal on olnud pikki perioode, kus ei möödu nädalatki, kui mõni keskne päeva- või ärileht ei kirjelda eduka väikeinvestori tuhkatriinulugu. Peeter Pärtel või Kristi Saare annavad esinemiste arvu ja positiivse meediakajastuse poolest silmad ette juba Viljar Arakase sugustele gurudele.

Kui varem oli hakkaja väikeinvestori põhiliseks sihtmärgiks odav ühetoaline või turul madalalt hinnatud ja ebaotstarbekalt suur nelja- või enamtoaline korter, siis nüüd vaadatakse aktiivsemalt ringi ka uusarendustes. Osakaalu suurust on küll keeruline hinnata, kuid kuna investorite majanduslik tugevus on kasvanud, odavaid ühikatube turul napib, siis ollaksegi osaliselt sunnitult vaatama uusarenduste ühe- ja kahetoaliste korterite suunas.

Loodetavasti suudetakse tõsiseid investeerimisotsuseid langetades hoida pea siiski külmas ning päris kõiki sääste kinnisvaraturule ei tooda. Ühisrahastuse juhid ja kinnisvarainvesteeringute eestkõnelejad on teinud tänuväärset tööd ja kindlasti suurendanud paljude inimeste teadlikkust ning parandanud nende majanduslikku seisukorda. Olgu aga nii nendel kui ajakirjandusel piisavalt terast pilku ja sotsiaalset vastutust, et ohud ei ununeks ja meeles püsiks, et igal rallisõidul võib gaasi asemel vahel ka pidurit vajutada.