Kahjuks ei käinud see mahavõtmine fundamentaalsete argumentidega. Praegu on õhku jäänud ka signaal, et kui leitakse eelarvest katteallikad, siis võiks asja edasi ajada.

Ma olen elanud teadmises, et me elame solidaarsusel põhinevas ühiskonnas. Tugevamad aitavad nõrgemaid, tööjõulised peavad üleval lapsi ja vanureid jne. Sotsiaalmaksu lae propageerimisel on kasutatud argumenti, et kõrgema palga teenijad maksavad nii palju maksu, et nad ise ei kasuta kaugeltki mitte samaväärses mahus tervishoiuteenuseid. Ja et järelikult võiksid nad vähem maksu maksta. Selle argumendi teine ja sõnastamata jääv osa on see, et järelikult peavad töövõimetud ja haiged edaspidi siis sealtmaalt ise edasi vaatama, kuidas nad hakkama saavad. Ehk et kui varem lõppes haigekassa raha punktis x, siis nüüd lõpeb raha sotsiaalmaksu oletatava puudujäärgi võrra 90 miljonit eurot enne seda punkti.

Kas me siis hakkamegi ütlema, et me oleme muidu ikka endiselt solidaarsusel põhinev ühiskond, välja arvatud need kõige kõrgepalgalisemad?

Sotsiaalmaksu lage olevat seetõttu vaja, et see arendab ettevõtlust. Loomulikult peab ettevõtlus arenema, olema paindlik ja dünaamiline. Ning eriti tublisid tuleb esile tõsta teistele eeskujuks.

Mida ette võtta aga siis, kui selgub, et ühel aastal areneb ettevõtlus tänu kinnisvarasektorile, teisel aastal tänu metsandusele, kolmandal aastal aga kaotatakse Venemaa sanktsioonid ja põllumajandus lööb õitsele. Ning seejuures kõik need nimetatud sektorid arendasid ettevõtlust ja suurendasid majanduskasvu ilma maksusoodustusi saamata. Näiteks nii, et kõik need ettevõtlust elavdanud inimesed ei olegi selle kõige kõrgema palga saajad. Kas maksusoodustust pidi nüüd saama see, kes majandust elavdas või see, kes kõige kõrgemat palka saab?