Michal ei oska kaotada

Erakonna juhi valimistel kaotada – ja üldse kaotada – pole häbiasi. Ent kaotada võiks osata, ja Kristen Michal näitas, et ta kaotada ei oska. Laupäeval peetud kõne oli šokeeriv mitmes mõttes. Omamehelikule algusele järgnes enda teenete üleslugemine erakonnas, kuigi familiaarseid vinjette oli poetatud veel mitmessegi kohta. Muidugi võib tehtust rääkida, kuid seda ei peaks esitama nii, nagu peaks nendest teenetest järelduma erakonna juhiks saamine. Poliitikas ei pääse vist küll ükski koer oma saba kergitamisest, aga klanitumad kutsid võiksid seda teha maitsekamalt.

Michali kõnes kordus sõna „räpasus“ ja kahjuks on see sõna, mis seostus juba enne seda kõnet eelkõige tema endaga – aga pärast seda kinnistus see veelgi enam. Päriselt ei rääkinud Michal muidugi ei kilekottidest, kampsunist ja kuidas see kõik siis ikka oli, ta ütles hoopis: kõike, mis ma tegin, tegin ma teie pärast, härrased! Te peaksite mulle tänulikud olema, mitte neid kilekotte ja kampsuneid mulle kõik see aeg nina alla hõõruma. Tänamatud säärased! Reegleid ju ei rikutud ja see kriminaalasi lõpetati ära. Mina tegin teie pärast käed mustaks ja sain märgi otsa ette, aga teie ei taipa isegi mitte aitäh öelda. Kätel peaksite mind kandma.

Räpasuse kaardi lai lehvitamine mõjus ebausutavalt. Mulle tundus igatahes, et need RE uue juhi valimised olid tõepoolest erilised, aga mitte räpased. Pigem oli rõõm näha tõeliselt konkurentsi, päris võitlust – kahjuks vähem küll ideede ja rohkem isikute vahel. Saime Reformierakonna siseelust inetuid asju teada, tõsi, aga nende avalikukssaamine annab igatahes tervenemise võimaluse.

Enda võrdlemine Tootsi ja Pevkuri kõrvutamine Kiirega pole mitte lihtsalt mage, vaid reedab ka kultuurilise silmaringi ahtust. Ei ole üks kohe üldse ühe ega teine teise moodi. Kokku võttes: viis, mismoodi Michal Pevkurit avalikult ründas, oli erakordselt maitsetu. Pevkuril tasuks järele mõelda, milleks on selja taga võimeline mees, kes juba päevavalgel julgeb näkku lüüa.