Me peame rääkima eurost

Äärmusparempoolse Rahvusrinde juht Marine Le Pen kandideerib Prantsusmaa presidendivalmistel lubadusega Prantsusmaa nöörivast eurosärgist välja viia. Või vähemalt asendada selle särgi millegi lahedamaga.

Le Pen ei lahmi, tema argumentatsioonis annab silmnähtavalt tooni nobelist Joseph Stiglitz, kelle läinud aastal ilmunud raamatut „Euro: kuidas ühisraha ohustab Euroopa tulevikku“ Le Pen ka mullu ajakirjale Foreign Affairs antud intervjuus tsiteeris. Selles analüüsib Stiglitz rahaliidu vigu ning võimalusi selle koos hoidmiseks. Ent ka lammutamiseks, kui vajalikeks muutusteks poliitilist tahet ei jätku. Välja läheb ta siiski väiteest, et euro vajab ja väärib päästmist. 

Le Pen lubab pikale vindumisele lõppu, see on ahvatlev. Sest ka Prantsusmaal ei ole eurosärgis mugav. Ehkki mõte ei pruugi toetust leida nende prantslaste seas, kellel on, mida devalveerimisest kaotada. Kreeka kreeditorid ei luba aga mingit muutust, ehkki läheb juba päästmise seitsmes aasta ja Kreeka vangub ikka alles rahaliidust välja kukkumise äärel. Milleks siis kõik need kulutused ja kannatused.

Äsja avaldas IMF kaks raportit, milles ühes analüüsib Kreeka majanduse seisu ja teises abipakettide efektiivsust. IMFi seisukoht on selline, et Kreeka võlg on üle riigi võimete ning isegi kui Kreeka kõik abipaketi tingimuseed täidab, et suuda riik oma võlgu tasuda ega teenindada. Ränga languse läbi teinud majandus ei kasva niipea nii kiiresti. Mida Kreeka IMFi arvates vajab, on lisaks reformidele suur võlakoorma kergendus, et majandus saaks toibuda, ja realistlikumad tingimused abiprogrammi jätkumiseks. See suurendab ka laenude tagasimakse võimet. Kreeka kreeditorid euroliidus hindavad aga IMFi analüüsi liiga pessimistlikuks ja pole valmis järeleandmisi tegema – pealegi – ja eelkõige - on seda poliitiliselt oma valijatele väga raske õigustada. Sest arusaam kreeklaste süüst on juba juurdunud ja rahaliidu vigane ülesehitus ja selle roll kriisi tekkes on liiga keeruline. Nii lõõtsub Kreekast uut juulitormi ja lendavad vastastikused solvangud.

Kreeka pole ainus riik, kellel on rahaliidu kammitsais raske. Soome-sugune riik üritab omal jõul ja suurema kisata hakkama saada, mitmes riigis ammutatakse sellest aga poliitilist kapitali - eurovastased on lisaks Prantsusmaale tugevas pärituules nii Hollandis kui ka Itaalias ja ka Saksamaal püritakse parlamenti. See käärimine võib halvimal juhul kraavi ajada kogu projekti, kahjustades ELi koostööd ka muude probleemide lahendamisel. 

Ehk maksaks siiski euroga ja Kreekaga tehtud vigu tunnistada ja päästa, mis päästa annab. Praegu valitseb selles osas kõrvulukustav vaikus, värinal oodatakse valimisi ja jätkub pigem hirmutamistaktika – tsiteerides Saksamaa kantsleriks pürgivat Martin Schulzi intervjuus väljaandele Welt: „Need, kes mängitavad Grexiti-mõtet, riskivad kontinendi lõhestada.“

Brexit näitas, et hirmutamine ei tööta. Räägime parem sellest, kas ja kuidas euro saab inimestele väärt vääring olla. Majanduslike argumentidega. Poliitilist tahet eurot katsumuste kiuste koos hoida jääb järjest vähemaks.