Prügi põletamine on liiga lihtne

Eesti ja Euroopa Liidu ühine eesmärk on võtta aga 2030. aastal uuesti ringlusse ligi 65% segaolmejäätmetest, millest saaks toota uusi tooteid. Selle tulemusena peaks paranema Euroopa materjalidega varustuskindlus, suurenema tööhõive, vähenema keskkonnakoormus ja kasvama majandus. Arvestades fakti, et praegu jõuab ringlusesse vaid kolmandik olmejäätmetest, on tegu kahtlemata väljakutsega. Eestis tekib igal aastal ca 300 000 tonni segaolmejäätmeid, millest suurem osa põletatakse, alla kümnendiku läheb prügilatesse ja sordituna eksporti.

Kas prügi põletamine elektrijaamades on siis vale ja keskkonnaohtlik lahendus? Kindlasti mitte. Tänapäevased elektrijaamad jälgivad väga rangeid keskkonnanorme ja aitavad vähendada fossiilsete kütuste kasutamist. Prügist energia tootmine on kindlasti parem alternatiiv prügi ladestamisele prügilates, kuid põletamine võib muutuda mugavaks lahenduseks ka ringlussevõtuks sobilikest materjalidest vabanemiseks. Põletusse peaks jõudma vaid sellised jäätmed, mida pole võimalik ringlusse võtta. Pärast Iru elektrijaama käivitamist pole kahjuks olnud käitlejatel vajadust ega piisavat motivatsiooni põletamisele alternatiive otsida.

Põletamine on üks lihtsamaid viise kogutud jäätmetest vabanemiseks. Tegemist on teenusega, mille eest tuleb maksta. Kui Iru elektrijaam küsib segaolmejäätmete põletamise eest Eesti ettevõtetelt 30-35 €/tonn, siis meie põhjanaabrite juures tuleb jäätmete põletamiseks andmisel maksta keskmiselt 125 €/tonn. Seega on mõistetav, miks Eesti on huvipakkuv ekspordikoht Soomele. Nii nagu näiteks Rootsi on Norrale.

Segaolmejäätmete turul korraldavad omavalitsused jäätmevedude hankeid, mille võidavad kõige konkurentsivõimelisemat hinda pakkuvad jäätmevedajad. Nemad otsivad siis majanduslikult soodsaima koha, kus vabaneda kogutud jäätmetest või teenida neist välja sorditud materjalidest tulu. Turg on rahvusvaheline ja käibed suured.

Konkurents aitab leida kõige efektiivsemad lahendused, hoida hinnad tarbijale võimalikud odavad ning sunnib pidevale parendamisele. Kui prügi piirangute, hinna või võimsuste tõttu enam ladestada ja põletada ei saa, oleks jäätmekäitlejad motiveeritumad keskenduma jäätmete liigiti kogumisele, otsima uusi võimalusi väärtuslikuma materjali sortimiseks ja toorainena müümiseks.

Iru elektrijaama otsus hakata oma Eesti tarnijaid, kes kataks 75-80% nende toorainevajadusest, valima avalike hangete baasil on tekitanud ilmselt ajutise sõjaolukorra. Nagu teada, siis on sõjas kõige häälekam agressor. Avalikkust püütakse hoida inforuumis, kus räägitakse jäätmekäitluse hinnatõusust, Eesti jäätmete vääramatus jõudmises metsa ja prügilatesse. Loomulikult ei räägita sellest, et hinnatõus on osaliselt põhjustatud kogu süsteemi ebaefektiivsusest ja omamoodi ka vältimatu. Suhteliselt odav prügikäitluse hind pole meid motiveerinud jäätmeteket vähendama ega aktiivsemalt sortima. On igati loogiline, et meie peamine lahendus jäätmete käitlemisel ei saa tugineda ainult Irus põletamisele.

Selleks peavad tekkima võimalused läbi kohalike omavalitsuste järjepideva tegevuse, kel on oluline roll kogumisvõrgustike arendamisel, sh biolagunevate jäätmete vastuvõtu- ja käitlemiskohtade rajamisel. Jäätmekäitlejad peavad koostöös omavalitsustega pöörama suuremat tähelepanu kogutavate segaolmejäätmete kvaliteedikontrollile ja sortimisele ning tagasilöökide vältimiseks tuleks kaaluda töötlemata jäätmete ladestamise keelamist ja ladestustasu suurendamist. Keskkonnaameti ülesandeks jääb endiselt jälgida ja vajadusel reageerida, et jäätmete import ei hakkaks kahjustama Eestis tekkinud segaolmejäätmete kasutamist jäätmehierarhia põhimõtete järgi.