Hullu lõpuga kole lugu

Eesti majandus kasvab tänavu esimeses kvartalis ilmselt paar protsenti. Seda on vähem kui Lätis, seda on vähem kui Leedus, kuid mis oluline – võib juhtuda, et seda on isegi vähem kui Soomes. Ehk siis meie avatud ja vähereguleeritud ja innovatiivne (lisage ise Taavi Rõivase jutupunktidest tuntud epiteete) majandus ei jõua rikastele riikidele lähemale.

Eesti Pank on viimastel aastatel korranud, et Eesti majanduse kasvupotentsiaal praegustes oludes oleks kolm-neli protsenti aastas. Viimase riigieelarve strateegia koostamise käigus rääkisid kasutamata kasvupotentsiaalist ka mõned valitsuse liikmed – tulemuseks oli mõnevõrra liialdatult öeldes uued maksud pluss kaheksa kilomeetrit raudteed Riisiperest Turbani. Aga isegi liialdamata ning kohusetundlikult plusse ja miinuseid kaaludes on selge, et peale Reformierakonna mõneks ajast võimust eraldamise koalitsioonil säravaid ideid Eesti elu parandamiseks või siis julgust neid välja pakkuda ei ole.

Esiteks oleks suureks abiks tööealise rahvastiku kasvule pööramine. Rohkem inimesi, see tähendab suuremat majandust, enam võimalusi, ideid, tarbijaid, ettevõtjaid, andeid. Siin on optimistlikult vaadates paar positiivset märki, nagu see, et teist aastat ületas sisseränne väljarännet või see, et sünnitatud laste arv naise kohta suureneb. Aga ühtegi meile vajalike, siia sobivate inimeste Eestisse meelitamisele suunatud poliitikat pole isegi kavas.

Teiseks võiks majanduskasvule kaasa aidata nireks kuivanud välisinvesteeringute suurem sissevool. Seda soodustaks riigiettevõtete erastamine ja börsile viimine ning Eesti kui rinderiigi kuvandi tootmise lõpetamine. Liiga suurt lootust kummagi teemaga ei näi olevat. 

Kolmandaks tuleks vaadata uuesti looduslike eelduste ja ressursside poole, mis Eestil olemas on.

Põlevkivi võiks anda Eesti majanduskasvu praegusest suurema panuse, kui poliitikud 1) tahaksid taastada Eesti Energias mõne aasta eest tapetud initsiatiivi, 2) saada üle kiusatusest alluda põlevkivisektori stigmatiseerimise survele, 3) hoiaksid pikaajaliselt sektorit toetavat maksustamispoliitikat ja 4) ei paneks enam hagu alla riigi ja eraomandis põlevkivi väärindajate halbade tulemustega tülidele ressursi üle.

Paraku on oluliselt lihtsam deklareerida, et igasugune kaevandamine on paha-paha ning üldse – põlevkivi kaob varsti ajalukku. Fosforiidikaevandamise võimaluste analüüsi ei ole mõtet siinkohal isegi alustada.

Mis üle jääb? 

Suur ja oluline kasutamata potentsiaal peitub metsatööstuses loodava lisandväärtuse suurendamises. Erinevalt teistest eespool nimetatud valdkondadest on siin ka seni olnud kõige vähem takistusi. Meie põhjapoolsed naabrid on teinud metsatööstusest majandusharu, mis elab üle Nokiad ja Ericssonid, pakkudes kõrgepalgalisi töökohti ning andes suure osa jätkusuutlikust ja konkurentsivõimelisest ekspordist.

Ometi piisas vaid esimese puidu väärtuse paremale ärakasutamisele suunatud suurprojekti avalikustamisest, kui selgus, et paljude kiiresti linnastuvate eestlaste jaoks on mets täielikult kaotanud aastatuhandeid kestnud tähenduse. Mets on nüüd mõnele nii võõras, et selle majandamine läheb samasse riiulisse genotsiidi ja rassismiga.

Üllatav küll, aga metsal on omanikud, teiste seas ka riik, kes puid raiuvad (ja istutavad, aga see ei näe visuaalselt sama mõjus välja) ning töötlejatele müüvad. Puidu töötlemine aga ei tähenda sugugi ainult käsitöökappade nikerdamist, vaid sõna otseses mõttes suurtööstust.

Inimesele, kes käib metsas mõned korrad aastas ning ka siis valdavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse laudteedega radadel, võib värske raielank tõesti näida väga hirmsa vaatepildina. Ja kui mõne sooja talve järel neid lanke tekib rohkem suuremate teede serva, siis saab traagilise häälega rääkida sellest, kuidas Eesti metsad “maha raiutakse”, ehkki mitte mingi statistika seda väidet ei toeta. Mets oma müütilises olekus sobib hästi teemaks, kus tugevad “Olen igal juhul vastu”-seisukohad annavad hõlpsa rahulduse universaalse hea poolel olemisest ning moraalsest üleolekust nende suhtes, kes metsaga raha teenida soovivad.

Majanduskasvu kasutamata potentsiaali juurde tagasi tulles, kaugele nii ei jõua. Vastupidi – ühel päeval mõne kena aasta augusti alguses näeme esimesi plakatitega mõisapreilisid seismas kaunilt lainetava rukkipõllu kõrval: “Ei viljapõldude röövellikule hävitamisele!”