Ott Lumi • 5. juuni 2017
Jaga lugu:

Lõpetage peenhäälestamine

Poliitikavaatleja ja suhtekorraldaja Ott Lumi  Foto: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix

Riik lõpetagu peenehäälestus riigikorralduses – kui endal ideid napib, helistage Jüri Raidlale, soovitab poliitikavaatleja ja suhtekorraldaja Ott Lumi.

Möödunud poliitikanädal oli märgiline. Kunagi varem ei ole ettevõtlusorganisatsioonid nii arvukalt valitsuse poliitika vastu protestinud. Mis meid on siia punkti toonud?

Viimasel üheksal kuul on Eesti rahvas saanud jälgida kahte suurt poliit-show’d. Nendeks on peenhäälestava valitsuse surm ja niinimetatud suurte asjade tegemise valitsuse sünd. Peenhäälestuse lõpp Eesti poliitikas oli loogiline. See on ikka nii, et kui majandus ei arene, hakatakse otsima probleeme riigijuhtimises. 2015 kevadel võimule tulnud uut koalitsiooni, taas eesotsas Reformierakonnaga, ülemäära aktiivses majanduspoliitikas süüdistada ei saa. Välja arvatud edukalt käivitatud haldusterritoriaalne reform, vähemalt ettevõtjate jaoks märgilisi samme nappis. Juba koalitsioonileppe ambitsioon oli madallennuline.

Eesti ettevõtjate hulgas levis arvamus, et lihtsalt status quo hoidmine ei ole enam jätkusuutlik ja vaja on aktiivselt toimetavat valitsust, kes julgeks otsustada ja reformidega katsetada. Muidugi, suure tõenäosusega purjetataks endiselt vana alusega kalda lähedal, kui ei oleks toimunud farsiks kujunenud presidendivalimisi, kus Reformierakonna saamatus suutis läbi kukutada tugevaimad ja legitiimsemad kandidaadid. Rest is a history, nagu öeldakse, aga tegelikult põnevaks alles läks.

Mullu novembris toimus pööre, tekkis niinimetatud suurte asjade tegemise valitsus, vähemalt koalitsioonipartnerite sõnul. Kadri Simson: „Küsimus on juhtimises, sest peenhäälestus ei hoia enam mootorit töökorras“. Kõik valitsuspartnerid rääkisid nagu ühest suust, et mõttetu reformierakondlik poliitika-eera on nüüd läbi.

Rahakülv käib suurelt

Kui me nüüd pool aastat hiljem hindame selle niinimetatud suurte asjade valitsuse saldot, siis mõningaid suuri asju on ka juhtunud – need on valdavalt seotud rahakülviga. Poliitika nurgakiviks olev maksureform, mis tõstab maksuvaba miinimumi viiesaja euroni, on iseenesest võttes loomulikult suur muudatus. Ometi on selle majanduslik ja poliitiline efekt rohkem kui kaheldav. Seda enam, et selle maksureformi hinnaks on mitme majandusvaldkonna asetamine suitsiidieelsesse seisu. Õlleaktsiisi rekordiline kasv, gaasiaktsiisi tõus, pangamaks, suhkrumaks, pakendiaktsiisi suur tõus. Lugu Eestist kui atraktiivse ettevõtluskeskkonnaga riigist on igatahes saanud kõvasti kannatada. Praegune valitsus kindlasti väidaks vastupidist, viidates äsja ilmnenud suurele majanduskasvu numbrile esimeses kvartalis, mis ei ole muidugi mõista tõsiseltvõetav mõte.

Kindlasti on positiivne valitsuse julge otsus investeerida uutesse infrastruktuuriobjektidesse, nagu raudteevõrk, Tallinna-Tartu maantee, Pärnu lennujaam ja täiendav 200 miljonit tervishoidu. Paraku ei kaasnenud tervishoiu rahasüstiga ühtegi uut ideed, kuidas süsteemi muuta või korrastada ning nii klassifitseerub seegi pelgalt ühekordse rahakülvina.

Lõviosas poliitikavaldkondades ei erine peenhäälestuse koalitsioon ja suurte asjade koalitsioon, vähemalt senimaani, üksteisest absoluutselt. Näiteks mis puudutab riigi äriühingu asjade korraldust, siis ei ole toimunud midagi olulist. Riigiettevõtteid ei ole suudetud erastada ega börsile tuua. Mõlemas valitsuses olnud minister Sven Sesteri juhtimisel on välja töötatud igasugu dokumente – roheline ja valge raamat –, seni puuduvad vaid teod. Suurte asjade valitsuse suured reformid selles sfääris jäävad ootama aega, kui minister Sesteri maksuveski lõpuks rikki läheb.

Mida teha?

Asju, millega tegeleda, peaks olema. Võtame kas või artikli „Meil on 10 miljardit ja meil on plaan“, milles Tallinna börsi juht Kaarel Ots pakkus välja, et rahandusministeerium võiks mõelda, kuidas korraldada riigivõlakirjade süsteemi ja inimesi hoiuseid investeerima suunata. Kas me oleme kuulnud vastust?

Ja mina endiselt väga ootan, et riik lõpetaks peenehäälestuse riigikorralduses. Kui endal ideid napib, helistage Jüri Raidlale.

Suurte asjade valitsus isegi ei kõnele viimasel ajal enam riigi keskvalitsuse reformimise vajadusest, kui jätta välja piinlikult jõuetu ja resultaadita debatt sisekaitseakadeemia kolimisest.

Üks suur teemadering seondub ka riigikapitalismi ohjeldamisega, millega ei tegelenud ei eelmine ega tegele praegune valitsus. Eesti Energia on jätkuvalt nagu riik riigis. Näiteks võiks tuua Tootsi tuulepargi juhtumi ja VKG vaidluse Eesti Energiaga ressursi üle, mille ühine tunnusjoon on see, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale. Ja kui keegi tahab midagi peen- või jämehäälestada, siis oleks paslik võtta ette ka riigi regulaatorid, mis ei kipu väga toimima. Näiteks praegune konkurentsiameti järelevalve turgu valitsevate ettevõtete üle on pehmelt öeldes olematu.

Kokkuvõttes on viimane üheksa kuud olnud Eesti poliitikas päris kõva retooriline tulevärk, kus uute vaenlaste leidmine üleöö ei ole üldse mingi probleem. Võiks öelda, et Eesti poliitika on praegu lõuna-euroopalikult kuumavereline ja näha on, et see pinge kerib üha ülespoole, eriti rahvusküsimuses.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas