Roheinvestori dilemmad

Päev läbi õues aiatöid rassinud, meenus õhtul pärast sauna, et võiks veidikene ka süüa. Kuna maale tulles olin unustanud poest läbi minna, siis külmkapis suurt miskit polnud. Selline hea väsimus kontides, otsustasin siiski külapoodi minna, et midagi toidulauale osta. Grillvorstikesi või suitsuribitüki, oli esimene mõte. 

Maal elades peab kõigega arvestama. Eesmärk on kulusid optimeerida nii palju kui võimalik. Vahemaad on suured ja kui neid pidevalt tühjalt läbida, kulutab see väga suure hulga sinu energiast. Hea näide on mul taluõu, mis on umbes hektari suurune. Kui ühes otsas toimetad ja siis avastad, et sul on haamrit vaja, mis garaaži ununes, peab läbima üle saja meetri, et seda ära tuua. Kui jätad poest läbi käimata, pead autoga, rattaga või jalgsi läbima 10 km, et toitu osta. On lausa logistiline õudukas arvestada oma maal olemist nii, et sa ei jookseks tühja.

Samamoodi pead jälgima, et soojuspump aidas tööle ei jääks, kui seal kedagi pole. Kas vannitoa põrandaküte on alla keeratud, kui pikemaks ajaks jälle linna lähen. Ära unusta väiksele muruniidukile kütust kaasa osta. Kultivaatori terad – pagan, ununes poest tuua. Kuressaare on 60 km kaugusel… Sellesama energia kokkuhoiu nimel kasvatame perega juurikad kõik omaenese põllul, tomatid ja maitsetaimed kasvuhoones, suurema murutraktori ostmise asemel rentisin tuttavalt talumehelt lambad, et naaberkrunt ilusti niidetud oleks ilma mure ja lisaenergiata jne.

Tarkus tuleb aastatega. Suur majapidamine nõuab suuri küttekulusid. Ahjuküttele lisaks on majja installeeritud õhksoojuspump, igavesti hea vidin. Lisaks üldisele elektrivajadusele tahab pump saada eriti külmal ajal toda energiaollust mehemoodi. Et vähendada oma kulusid energiale, lisasin heinamaa peale 20 kW jagu päikesepaneele. Tänapäeva paneelitehnoloogia on juba päris odavaks läinud ja Eesti saared, mis on päikeseküllaseim koht riigis, lubab taastuvenergiat ammutada vägagi efektiivsel tasemel.

Praegu katab päikeseenergia aastane tootlus kolmandiku ülekordajaga kogu talupidamise aastase elektrivajaduse. Muidugi, optimeerimine ehk energia salvestamine akudesse on veel tegemata ja see muudab efektiivsuse väiksemaks, sest kuigi ületoodang läheb võrku n-ö hoiustamisele ja elektrifirma selle eest maksab, siis näiteks pimedal ajal, kui tootmist ei toimu, tuleb seesama energia võrgust tagasi osta, ja seda juba täiendava võrgutasuga. Akumajanduse puhul saaks toodetud energia säilitada ja hiljem kasutada ilma täiendavate maksudeta.

Päikeseenergia tasuvusaeg on tänapäeval umbes 7–14 aastat, olenevalt asukohast ja jaama maksumusest. Selle ekvivalent on keskmiselt 10% tootlust aastas paneelide investeeringust, mis tänapäeva olematute deposiidi intresside kõrval on lausa suurepärane. Niisiis, hea investeering! Eriti arvestades elektriautoga, mida nüüd maal olles otse Päikeselt võetud energiaga täidan. Saastav fossiilkütus jääb ostmata ja minu panus ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on antud.

Kõikide elusolendite sisse on programmeeritud soov võimalikult väikese energiakuluga saada võimalikult suurt tootlust. Kui vähegi võimalik, on inimene laisk nii kaua, kui toit iseenesest suhu tuleb. Kui aga õun puu otsast alla enam ei kuku, siis peab midagi tegema, et see sealt kätte saada.

Kuidas on laiskus seotud investeerimise ja rohetööstusega?

Nagu näha, olen teinud päris palju investeeringuid n-ö öko- ja taastuvtööstusse. See on ka loogiline. Tootlus ja tasuvusnäitajad on head ja iga oma portfelli hajutav investor peaks vaatama selliseid võimalusi.

Hiljuti kirjutas Triin Teramäe vahva artikli Äripäevas, kus ta väitis, et puudekallistamine toob raha sisse. Lahtiseletatult, rohetööstusse  investeerimine tasub ära mitte üksnes rahaliselt, vaid ka oma lastele ja tulevikule mõeldes. Olen sellega päri, minu enda tegevus tõestab seda. Küll aga ei jäta ma sellepärast investeerimist patutööstusesse – alkohol, tubakas, kaitsetööstus, kasiinondus, liigkasuvõtmine (pangandus). Muidugi ka kõikidesse teistesse legaalsetesse eluvaldkondadesse, mis tõotavad head tootlust. Ma olen ju laisk.

Märkusena siiski mainin, et ma ei ole ise alkohoolik, ei suitseta sigarette, kasiinos ei käi ja kiirlaenu ei võta.

Siinkohal me jõuamegi sinna, mida ütles juba Archimedes: andke mulle kang ja ma tõstan maakera üles. Arusaadavam füüsikas mehaanika kuldreeglina: võidad jõus, kaotad teepikkuses. Ja vastupidi. Kõik siin ilmas on tasakaalus. Elektriautode tootmine on väga suure CO2 emissiooniga tegevus. Riigid on sulgenud päris mitu Coca-Cola tehast arutu veetarbimise tõttu, mida on vaja magusa neste tootmiseks. Ärgem unustagem siinjuures nende ebaeetilist tegevust, et reklaamida jooki eriti lastele, ja miljardeid kulutatud raha uuringutele, mis väidavad suhkrusisalduse kahjutut mõju. Taimekasvatust, mille veevajadus on ääretu. Mehhaniseeritust, mida kõik tootmised vajavad, naftat. Kilekotte kasutame kõik. Ka kõige paadunum vegan kasutab oma jalgade katteks nahast varje. Ökotoitu, mis on väga kallis, sest ilma väetamiseta saab seda toota vaid väikeses koguses. Me sõidame kõik bensiiniautodega tööle, koju, puhkusele. Kui palju sa toitu kodus prügikasti viskad?

Kogu maailma käigus hoidmine on väga kallis tegevus. Newtoni kolmanda seaduse järgi on mõju ja vastumõju kogu aeg võrdsed. Kui see muutub,  läheb miskit uppi. Investeerides vaid rohetööstusse, peaksid olema üdini roheline ja öko-möko. Samas, rohetööstus ei saa eksisteerida ilma naftata, ilma inimtöökäteta, ilma jäätmeid tootmata. Dilemma?

Kõik see on paratamatus, kuniks päikesepaneelide efektiivsus ületab umbes 86%. Sellest hetkest maailm muutub, kuna tasuta ja piiramatul hulgal päikeseenergiat saab muundada peaaegu ilma kadudeta elektriks. Lõpeb nafta ajastu ja algab jätkusuutliku energia aeg. Seniks aga ei ole patt investeerida rohelisse, kuid ma ei ütle ära ka hea tootlusega õllefirma aktsiast.

Tollel õhtul jätsin ma maal poodi siiski minemata. Tõin keldrist kartulit, põllult sibulat, praadisin päevalilleõlis need ära ja väga maitsev õhtusöök sai koos õllega, mille leidsin rehe alt külmkapist. Puhas ökotoit. Nagu veganile ja roheinvestorile kombeks!