Kristi Saare • 21 november 2017
Jaga lugu:

EstateGuru – kas kanaarilinnu hukk?

Kristi Saare
Kristi Saare  Foto: Andras Kralla

EstateGuru laenupankrot ei tähenda veel ühisrahastuse lõpu algust, igasugune investeerimine on risk ja sellega tuleb arvestada, leiab investor Kristi Saare.

Ühisrahastuse kajastus meedias on olnud eri põhjustel märkimisväärselt emotsionaalne. Traditsiooniline äri- ja investeerimismaailm ei ole just väga vastutulelik uute instrumentide turule tulekule ning selline skepsis on kohati ka erinevate skeemide tärkamiskiirust vaadates mõistetav. Samas nõuab ühisrahastusinvesteeringute kajastamine ka valdkonda süvenemist, millega ei ole hetkel just väga paljud sõnavõtjad hiilanud.

Iga investeeringu puhul peaks investor tegema ära oma kohustusliku taustauuringu. Kuna ühisrahastuse näol on tegemist pigem väikeinvestoritele kättesaadava ja atraktiivse investeeringuga, on aga meedias hakatud investoreid aktiivselt “kaitsma” täites leheveerud hirmujuttudega, et käimas on pauk ja pankrotid on tulemas.

See kõik tunduks natukene vähem kummaline, kui ei oleks ilmselge fakt, et pankrotid on ühisrahastusmaailmas sama paratamatud nagu mujal valdkondades ja investorid on nende tulekuga ka arvestanud. Täpselt niisamuti nagu ei saa ära makstud 100% tarbimislaenudest, täiuslikku laenuportfelli pole ühelgi pangal ning vastu taevast on lennanud kinnisvaraarendusi aastate jooksul mitmeid, on selge ka see, et ühisrahastusel ei ole võimalik reaalsusest mööda hiilida ja ebaõnnestumised on paratamatud.

Millegipärast nähakse aga EstateGuru pankrotistunud laenus kanaarilindu kaevanduses, mille rõõmsa laulu lõpp justkui annab märku sellest, et nüüdsest hakkabki pankrotte tulema ja see justkui peaks investorid ära hirmutama. Kogu selle taeva alla kukkumise paanika taustal tundub, et paljudel trummilööjatel on ununenud investeerimise põhitõed.

Nimelt, investeeringute pakutav tootlus on seotud nende riskidega. Ehk teistpidi sõnastatult, kui mitte ükski ühisrahastusprojekt ei pankrotistuks, siis oleks alust kahtlustamiseks. Kui oleks leitud rahapuu, kust ainult õnnestunud arendused ja kinnisvaralaenud läbi käivad, siis tuleks ühisrahastusportaalide tiime kiita nende kristallkuulide töö eest ja iga viimane vaba sent tuleks riskivaba tootluse nimel mängu panna.

Praktikas on ikkagi enamikule investoritest jõudnud kohale, et neile makstav protsent on kõrgem hoiuseintressist just seetõttu, et iga ühisrahastusprojektiga käib kaasas risk, et projekt ebaõnnestub. See risk käiks projektidega kaasas ka siis kui neid oleks rahastanud pank või mõni suurema portfelliga erainvestor. Ühisrahastuse kaudu raha kaasamine teeb lihtsalt ettevõtmised rohkem nähtavamaks kui enne.

Muidugi on mõistlik alati iga ebaõnnestumise puhul arutleda selle üle, kas riskihindamine on olnud piisavalt adekvaatne ja kas oodatava tulu, tootlikkuse ja riski suhe on omavahel paigas. See annaks ühisrahastusele kui valdkonnale sisulist väärtust juurde, sest mitmed portaalid on piisavalt uued ja nende riskimudelid on veel arenduses.

Ühe pankroti põhjal saab teha aga ainult ühe järelduse – valdkond on piisavalt kaua lõpuks tegutsenud, et loogilised arengud ka ebaõnnestumiste realiseerumise näol on kätte jõudnud. Nüüd saavad investorid päriselt hakata jooksvat statistikat ebaõnnestumiste kohta tegema ja üle hinnata kas nende ennustatud riskid ja päris reaalsus vastavad üksteisele.

Parafraseerides – kuuldused valdkonna surmast on liialdatud.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt