Plaanimajanduse taassünd

Vanal hallil nõukaajal tootis kompartei lõpmatus koguses kõikvõimalikke otsuseid, mis olid mõeldud riigi ja rahva hüvanguks. Pahatihti olid need otsused aga plaanivälised ning enamasti rahalise katteta. Tavaliselt seisis nende taga keegi tähtis natšalnik, kes kohapeal külas käies kellelegi midagi lubanud oli, vahel ka mõni agar tšinovnik, kes oma idee läbi bürokraatiaaparaadi ja ülemuste kadalipu partei otsuseks oli suutnud läbi suruda.

Gorbatšovi karskuskampaania aastatel 1985-1987 oli siiski pikalt ette valmistatud ja rahaliste vahenditega kaetud. Sarnaselt on täna meiegi valitsus alkoholismiga võitlemiseks aktsiisi tõstmise meetmeid planeerinud.

Vaatamata põhjalikele plaanidele ja eraldatud vahenditele lõpetati nõukaaegne karskuskampaania katsetus kahe aasta pärast, sest leidlikud jõid ikka ning riik ei kannatanud seda rahaliselt välja. Tundub, et ka praegune valitsus on jõudnud surnud ringi – Eesti riigi võimalikku tulu järavad hoopis lätlased ning soomlased lahkuvad tasapisi osturalli laevalt. Näib, et aktsiisidega ollakse ummikusse jooksnud ning nagu laulusalm ütleb: ja me pappi ei saagi. Nii on valitsus omadega jõudnud arengufaasi, kus appi võetakse plaanivälised otsused. 

Kahjuks on siingi kõik täpselt nagu vanasti. Selle asemel, et lõpetada ilmselged lollused, mis on kuskil partei tagatoas või kellegi mõjuka isiku poolt peale surutud, aetakse kangekaelselt oma koalitsioonilepingu jura. Mis kõige hullem – rahalist katet rumalate aukude lappimiseks hakatakse otsima kohtadest, mis seni majanduse arengu heaks hästi toiminud. 

Nõukaajal saadi häda korral abi Moskvast, NSV Liidu plaanikomiteest. Kogu nõukogude riigi majandus oli selles majas ära jagatud tuhatkonna väikese toa vahel, kus igaühes istus kaks või kolm juuksekrunniga Maria Ivanovnat. Igaühel neist oli laual kümmekond A3 formaadis Exceli tabeli moodi paberilehte, kus plaanipositsioonid kirjas.

Kõige ülemine rida oli NSV Liit kokku ja selle all tulbas liiduvabariigid tähestikulises järjekorras. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli kõige viimane, sest E-oborotnoje on kirillitsa tähestiku lõpus. Eesti eelarve numbrid selles jadas olid tavaliselt ka kõige väiksemad. Et vajalikule äkkideele rahalist katet lisaks saada, tuli plaani lihtsalt juurde küsida. Mindigi siis Moskvasse, kingituseks kaasas „Kalevi“ šokolaad ja keerulisematel juhtudel muidugi Vana Tallinn. 

Toon ühe lihtsa näite, kuidas asjad rahanumbritega toona käisid. Oletagem, et meid huvitava positsiooni NSVLi riiklik plaan oli 250 miljonit rubla, sellest Vene NFSV oma moodustas 124,8, Ukraina 62,5 ja Eesti 3,1 miljonit rubla. Kui meil oli hädasti tarvis poolt lisamiljontšikut, siis Ivanovna kustutas oma suures tabelis Venemaa tagant 0,4, Ukraina tagant 0,1 ning lisas saadud 0,5 miljonit rubla Eestile. Kirjeldus on ehk lihtsustatud, ent siiski võib ilma naljata öelda – asjad tehti klaariks sõna otseses mõttes kustukummi ja hariliku pliiatsiga. 

Mul on tunne, et ka täna on meie valitsuse plaaniorganites samasugused kustutuskummiga töödeldavad tabelid. Liiduvabariikide asemel on seal tulbas aga riigi aktsiaseltsid Eesti Energia, Tallinna Sadam, RMK ja teised. Rahandusminister Toomas Tõniste kohmas "Aktuaalse kaamera" uudisteankru küsimusele vastates alkoholiaktsiisi rahaliste allikate katte leidmise suhtes ainult ühe sõna: dividendid!

Kui vanasti tehti suuremastaapseid lollusi või anti ebareaalseid korraldusi, siis tulid need üldjuhul ikkagi Moskvast. Enamuse neist sai kavalusega tupikusse suunata, mõned kaalukamad teinekord isegi Eesti kasuks pöörata. 

Näiteks pidi geoloogia valitsus toonase jabura toitlusprogrammi raames rajama seafarmi. Õnneks, just enne programmi väljakuulutamise algust, sai meestel otsa Kärdla meteoriidikraatri uuringute lõpetamiseks vajalik raha. Oli rajatud küll kümneid puurauke, ent selle kõige tähtsama, keskkerke tõestuseks vajamineva eriti sügava augu jaoks enam raha ei jätkunud.

Nii pakutigi sigala asemel välja hoopis mineraalvee tootmine ja puuriti 450 meetri sügavune kaev. Ühtlasi saadi lõplik tõestus sellele, et Kärdla kraater on tekkinud hiidmeteoriidi plahvatuse tagajärjel ning poodidessegi ilmus Kärdla mineraalvesi, mida küll tootsid kalurid.

Täna, seltsimehed, on asi teisiti! Rahastus- ja valitsemisotsused tehakse siinsamas Tallinnas. Valimislubadused, olgu need populistlikud või mitte, makstakse kinni meie oma ettevõtja rahaga. Kes saab sellest aga kasu ja kas seda üldse sünnib? 

Kas tõesti tähendab demokraatia ja valitsusvastutus seda, et võimul püsimiseks peab iga hinnaga olema oma väljaöeldud eluvõõraste otsuste vang?