Emaduse väärtustamine tõstab iivet

Inimese väärtust on arvutatud ammu-ammu enne Raul Eametsa ja Kristjan Järvani Postimehes ilmunud artiklit ning majanduslike mudelite koostamisel on see vältimatu.

Seda teevad pangad laenu andmisel või sellest keeldumisel, samuti kindlustusseltsid, aga ka mitmed riiklikud institutsioonid. Näiteks on üsna täpselt välja arvutatud, kui palju kaotab riik (st meie kõik) rahalises väärtuses inimese hukkumisel liiklusõnnetuses. Samuti figureerib see alkoholist tingitud kahjude arvutamisel.

Kuid inimese väärtus kajastub ka igakuises palganumbris, mis väljendab küll seda, kui kõrgelt on hinnatud möödunud perioodi jooksul loodud tehtud tööd (ehk siis loodud ühiskondlikku rikkust), kuid kaudselt näitab see siiski inimese hinda, sest sarnast tööd tegevate inimeste palgad sõltuvad lisaks muudele asjaoludele ju nende panusest, töö efektiivsusest. Muide, selles peegeldub kaudselt ka inimese bioloogiline võimekus. Igaühest lihtsalt ei saa balletitantsijat või tipplauljat ooperis, kui looduslikud eeldused on kesised.

Mina näen Raul Eametsa ja Kristjan Järvani mudelis hoopis muud – ennekõike asjaolu, et inimese poolt loodud ühiskondlikku väärtust on seni käsitletud äärmiselt kitsalt, mittesüsteemselt, pikemat perspektiivi arvestamata. Tööl käiv inimene loob tööga ühiskondlikku väärtust, mille suurust mõõdetakse palgaga. Seda palka tarbib inimene ise. Kuid lisaks sellele maksab töölkäija makse, mida ühiskond tarbib solidaarselt.

Lapsi kasvatav pere(ema) näiliselt ei osalegi ühiskondliku rikkuse loomises, ainult tarbib solidaarselt makstud makse, on ühiskonnale vaid koormaks. Laste kasvatamist kodus ei peeta tööks, ühiskondliku rikkuse loomise protsessiks. Kõigis arvutustes on see vaid kulurida. Laste kasvatamise eest makstavat raha nimetatakse toetuseks, kuid sõna „toetus“ iseenesest tähendab abi, omamoodi „karku“, et inimene oma elus edasi komberdada suudaks. Ja ega ühiskondlik arvamuski laste kasvatamiseks kodus olemist eriti soosi. Lastega emad (või isad, kui nad lapsepuhkust soovivad või haige lapsega kodus istuvad) on tööandjatele sageli vaid pinnuks silmas.

Raul Eametsa ja Kristjan Järvani pakutud mudel püüab justnimelt majandusarvutuse keeles põhjendada, et kodus last kasvatava ema või isa panus ühiskondliku rikkuse loomisse on samaväärselt arvestatav töölkäimisega. Sest nad loovad tingimused ja kulutavad isiklikke ressursse selleks, et umbes kahekümne aasta pärast oleks maksumaksja, kes panustaks selle katla täitmisse, millest me kõik solidaarselt limpsime.

Kui heita pilk paarsaja-aasta tagusesse maailma, renessanssiajastusse (kuhu tagasiviimisse Vilja Kiisler oma Äripäevas ilmunud arvamusartiklis “Ma teile sünnitan” Eametsa ja Järvanit süüdistab), siis võib märgata, kui sageli tolle ajastu kunstnike teoste motiiviks oli naine lapsega, ema. Tuhanded inimesed tunglevad praegugi muuseumides, et näha neid surematuid teoseid. Eks kõigil vaatajatel on omad mõtted, kuid sagedamini peegeldub nende silmis imetlus – kui ilus on ema lapsega! Emaks olemine oli püha.

Tollases kunstis ei leidunud „Töölise ja kolhoositari“ laadseid skulptuure. Sest töö oli noil aegadel vahend, mitte eesmärk. Ometi ei näe ma Raul Eametsa ja Kristjan Järvani artiklis kutset tollesse aega tagasi pöörduda. Küll aga selget viidet märgata seda tööd, mida sisaldab laste kasvatamine. See on jäänud tööl käimise varju, tasakaal on paigast.

Elu on ju kinnitanud klassikalise pensionisüsteemi põhimõttelist jätkusuutmatust. Selle üle tuntakse tõsist muret teisteski riikides ja püütakse leida lahendusi kohe-kohe kokku kukkuva pensionisüsteemi toetamiseks. Nt üle kümne aasta tagasi analüüsis professor Hans-Werner Sinn Müncheni ülikoolist Euroopa demograafilist defitsiiti ja pakkus ühe lahendusena nn „lapsepensioni“ (pension, mille suurus sõltub oluliselt laste arvust peres). 

Muret madala sündimuse tõttu tekkinud kriisist võib leida teaduskirjanduses massiliselt. Äsja ilmus ajakirjas Journal of Monetary Economics analüüs, mis näitab ilmekalt demograafilise defitsiidi ja majanduskasvu vahelist seost USA ja Jaapani näitel. 

Jah, tööjõuprobleemi saab lahendada mitmel viisil. Muidugi leevendab seda ka tööjõu sissetoomine väljastpoolt, kuid see ei ole ainus lahendus. Ka viimases Eesti inimarengu aruandes peetakse tööjõuprobleemi lahendamiseks sisserände kõrval oluliseks tingimuste loomist sündimuse suurendamiseks.