Et metsa jätkuks kõigile

Peaetteheide meie metsapoliitikale on hoolimatus loodusliku mitmekesisuse suhtes. Seadusi muudetakse raiemahu suurendamiseks ja puidutööstuse edendamiseks, piirangud aiva leebuvad, raiuda võib järjest enam. Looduskaitselisi aspekte eiratakse ja ministeeriumi kaasamisprotsessi on säästva suuna edendajate hulgas nimetatud näiliseks või kombe täitmiseks.

Küsimus pole raiumises kui sellises, vaid liiga kiires, hoolimatus ja ahnes lageraiebuumis ühes metsavarumistehnika revolutsioneerumisega. Ülemullu puhkenud metsasõja ajend oli eelkõige see, et keskkonnaministeerium andis tööstusele kuuse raievanust alandades umbes miljon tihumeetrit tooret juurde, aga kompensatsiooniks antavate uute laane- ja salumetsade kaitsealadega – mis oli ka arengukavaline kohustus – üritas pettust teha – öelda, et annab, aga paberitest välja jätta.

Seost raiemahu tõusu ja elurikkuse kuhtumise vahel näitlikustab lendorava allakäik Eesti metsades. Nende asuala on 25 aastaga kuus korda kahanenud. Selle üheks selle põhjuseks peavad spetsialistid Estonian Celli ehk Kunda tselluloositehase rajamist. Tehas tarbib suurtes kogustes haavapuitu, lendorav aga vajab eluks just vanu haavikuid. Riik venitas lendorava kaitsemeetmete rakendamisega samuti pikki aastaid, ja nii saabki tulemuseks meie loodusteadlaste tehtud ennustuse, et lendorav võib Eesti metsadest juba 2020. aastaks kaduda.

Ökoloogidele on lendorav aga metsade tervisliku seisundi indikaator, sest tundlikumate liikide halb seisukord viitab koosluse üldisele häiritusele. Ka mitmete vanade kuusikute indikaatorliikide (erinevad puiduseened) olukord on halb – EMÜ metsakasvatuse vanemteaduri Raul Rosenvaldi andmetel on viimastel aastatel Eestis kuuske üle raiutud, metsamajandaja ja maastikuökoloog Rainer Kuuba on aga osutanud, et viimase kümmekonna aastaga oleme suutnud 80 aasta vanustest majandatavatest kuusikutest 25% lagedaks tõmmata.

Praegune metsaseadus lubaks maha raiuda kõik küpseks saanud majandatavad kuusikud, paraku ei arvesta seadus aja kui mõõtmega. Puudesse talletunud aastakümneid rahaga tagasi ei teeni ning kui looduskaitsealadest saavad tillukesed reservaadid keset põlvekõrguseid metsi, siis lõigatakse metsaelustiku soonestik piltlikult öeldes läbi ning üha enam liike närbub.

Kodanike huvid käivad pigem ökoloogide kui töösturite sammu. Praegu on loodusliku pühapaiga parimaks kaitseks asukoht looduskaitsealal, sest muidu võib see ära majandatud saada. Ka maaelaniku soov oma maja tuule-, lume- või müravarju säilitada, harjunud jalutusradu käia või marju ja seeni korjata soosib pigem metsade säilitamist kui nende lageraiet.

Majandusringkondade seisukohad metsakasutuse intensiivsuses lahknevad. Ilmselt on kodumaiste ettevõtjate säästlike seisukohtade ajendiks mure oma äriperspektiivide kahanemise pärast 30 aasta lõikes. Rääkimata turismiettevõtjaist, kelle äride tuleviku RMK tugevnev raiesurve piiranguvööndi kaitsealadele otsesesse ohtu seab. Mures on ka mesinikud, sest intensiivmetsandus vaesestab järk-järgult mesilaste korjemaad, hävitades häid õitsetaimi. Sellised põlised metsaliigid nagu remmelgad, lepad ja pärnad raiutakse välja, asemele aga istutatakse eelkõige kuuske, kaske ja mändi.  

Probleemijada läheb süngemaks, mida põhjalikumalt Eesti metsandusse süveneda. TÜ looduskaitsebioloogide rühm avastas oma kontrolluuringut tehes igalt teiselt langilt mingi nõuetevastase eksimuse, mis tähendab, et tihti ei vaevuta täitma olemasolevaidki piiranguid. Keskkonnainspektsioon on aga alamotiveeritud ning -mehitatud, et pidevaid rikkumisi tuvastada ning nende eest ka vastutusele võtta. Keskkonnaamet aga menetleb metsateatisi poolautomaatse meetodiga, mis tähendab, et alatihti väljastatakse puuduliku õigusliku alusega teatisi.

Kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks ettepanek meie metsade olukorra parandamisel puudutab eelkõige seaduste täitmise tagamise vajadust ning raietegevuse vastavusse viimist põhiseaduse ja säästva arengu seadusega. On selge, et seaduse täitmisega kaasneb raiemahu langus, ent tasub meeles hoida, et säästva printsiibi rakendamise eesmärk pole mitte puidutööstuse kiusamine, vaid tuleva põlve tulevikuväljavaadete tagamine.

Autor: Martin Luiga