Rahanduse restart toob maksulangetuse

Infotehnoloogilise võidukäigu ajastul teame me kõik, et tõrkuva arvuti või streikiva seadme vastu aitab esimese asjana toiming, mida tähistab ingliskeelne termin restart või reset. Kui seadmel mingit tõsisemat viga ei ole, tagab aeg-ajalt taaskäivitamine või algseadete taastamine selle ladusama ja tõrgeteta töö. Ka riigis tervikuna peame me mõtlema sarnasele restart-nupule rahanduses ja halduskoormuses. Kui riigis suuri vigu ei ole, vabastaks aeg-ajalt sellele nupule vajutamine hõivatud ressursse, mida oleks mujal ehk rohkem vaja. Samamoodi aitaks see maha raputada halduskoormust, mida iseloomustab pigem „see on alati nii olnud“-hoiak kui põhjendatud vajadus.

Eelarve koostamise reeglistik lähtub Eestis paraku vaid juurdekasvava raha iga-aastases jaotamises senistele „baasidele“, mis ise kolivad suuremate kriiside puudumisel aastast aastasse vaat et automaatselt. Tinglikult võib seda kutsuda lumepallieelarveks, kui keegi ei näe, mis seal lumepallis sees on, sest see on ajalugu. Nii saamegi igal aastal kuulda ministrite suust retoorikat, kuidas nad „võitlesid“ ühe või teise valdkonna eest, sest omavahel võrreldakse vaid uusi vajadusi, süvenemata sellesse, et kuskil möödanikust pärit baasis istub kulu, mille tähtsus on uute vajadustega võrreldes tühine.

Seetõttu vajame uut praktikat, et iga 5-10 aasta tagant koostatakse nullbaasieelarve. See tähendaks, et ministeeriumi või asutuse eelarve on hindamise järel täpselt selline, mis tagab jätkuvalt vajalike tegevuste rahastamist ning kõik muu mingu maksukoormuse vähendamiseks või äärmisel juhul konkureerigu rahastusele teiste lisataotluste hulgas. Selles on nii teadlased kui ka praktikud ühel nõul, et üldine maksukoormuse langetamine annab hoogu majanduskasvule, mida me jätkuvalt vajame. Eestil seisab ees ka Euroopa rahastuse vähenemine ja põhjalikust kuluauditist meie ei pääse.

See peab olema põhimõte, mitte ühekordne ettevõtmine. Iga-aastane nullbaasieelarve oleks liigne ja tarbetult koormav, nii nagu ei taaskäivitata arvutit enne iga faili avamist, kuid teatud regulaarsus peab olema. Nullbaasieelarves põhinegu rahastamine selgelt kaardistatud protsessidel ja olgu läbipaistev – iga ministeeriumi ja asutuse eelarvedokumendist peaks selguma, milliseid tegevusi tehakse ja kui palju igaüks neist maksab.

Olen veendunud, et nii jääb ära korduv hea maksupoliitikaga vähe pistmist omav ralli enne igat riigieelarve või –strateegia koostamist, mida minu hea kolleeg on ristinud „jälle on täielikust õnnest 135 miljonit puudu“ fenomeniks.

Midagi sarnast tegi maksuhaldur 2007–2008, joonistades uusi protsesse nii, nagu need ideaalis toimima peaks, ning korrutades teadaolevat toimingute arvu ühe toimingu keskmise ajakuluga. Selle tulemusena vähenes Eesti mõttes väga suure organisatsiooni koosseis korraga tervelt 8% ilma tööhulgas ja -kvaliteedis kaotamata.

Me peame oma praktikat muutma ka seetõttu, et vastasel juhul ei ole ka Eestis välistatud Kreeka kurbnaljakad lood preemiatest ametnikele õigel ajal tööletuleku eest ning 1930. aastatel ära kuivanud järve haldamise komitee, mis veel 2010. aastal koos käis.

Sarnaselt peab vähenema ka mitterahaline ehk halduskoormus. Nullbürokraatia projekt oli ja on kasulik algatus, kuid kahjuks on asi nullist väga kaugel. Vähesed teavad, et algne idee oli korraldada totaalne inventuur ja sundida asutusi põhjendama ühe või teise kohustuse jätkuvat vajalikkust. Mõte oli kehtestada nn D-day ehk kuupäev, millest alates ei kehtiks Eestis ükski vana kohustus esitada andmeid, taotlusi, aruandeid jmt, kui andmeid vms küsiv asutus ei ole suutnud seda kohustust põhjendada. Kõik kaitstud kohustused oleksid aga koondatud ühtsesse avalikku registrisse, mille väärtust on raske üle hinnata: kui mingit kohustust registris pole, siis seda pole olemaski.

Järgmisele sammule nullbürokraatia projektis tuleb anda määratlusele „null“ tema tõeline tähendus!