Ruth Oltjer • 3. aprill • 4 min
Jaga lugu:

Missugust ülikooli me vajame?

Ruth Oltjer
Ruth Oltjer  Foto: Andras Kralla

Naftat ja kulda meil pole, tark majandus on ainus võimalus meie kõigi elujärge parandada, kirjutab ASi Chemi-Pharm juhataja, Tartu Ülikooli nõukogu esimees Ruth Oltjer.

Eesti vajab ülikooli, mis keskendub alusteaduslikele uuringutele, suudab nende tulemustele tuginedes pakkuda tipptasemel teaduspõhist kõrgharidust ning rakenduslikke lahendusi ühiskonna ees seisvatele probleemidele.

Sellisele ülikoolile on omane vastutustundlik, st ettevaatav ja tulevikuvajadusi prognoosiv hoiak ning inimesi väärtustavad juhtimisotsused. Viimasega pean ma silmas esmajoones akadeemilisele kogukonnale töötingimuste loomist, mis toetaks ja innustaks inimesi kõrgetasemelise tulemuse nimel pingutama.

Selline ülikool on meil praegu veel olemas, aga ühiskonna ja selle juhtide lühinägeliku, julgen isegi öelda ükskõikse hoiaku tõttu on see Eesti majanduse eduvõimalusi genereeriv kogukond tõsises laialipudenemise ohus. Ülikoolides töötavad tippeksperdid on survestatud otsima uusi väljakutseid väljaspool ülikooli, sest mure palga- ja projektiraha jätkumise pärast on muutmas teadlased akadeemilisteks ettevõtjateks, kes liiguvad projektist projektini ilma, et neil oleks aega suurelt ja vabalt mõelda.

Tarka majandust iseenesest ei teki

Kui valitsus ei peata silmakirjalikku trendi, kus räägime targast, teadmistepõhisest majandusest ja ühiskonnast ning samal ajal vaatame ükskõikselt pealt, kuidas teadus- ja arendustegevuse (TA) rahastamine katastroofilise kiirusega kokku kuivab, oleme lõhkise küna ees. Tarka majandust sellistes tingimustes ei tule, lisaks käivitub Läti viina efekt ka teaduses ja hariduses. Teadlased ja doktorandid lahkuvad Eestist ning ilma nendeta me targa majanduseni kindlasti ei jõua.

Keegi ei eita, et Eestist leiab mitmeid targa majanduse näiteid: nimetagem vaid Cybernetica raadiosidelahendusi, Esteloni kõlareid või Skeletoni superkondensaatoreid. Kuid need on kahjuks üksikud edulood. Targast, teadmistel põhinevast majandusest oleme Eestis veel väga kaugel.

Naftat ja kulda meil pole, tark majandus on ainus võimalus meie kõigi elujärge parandada. Tee targa majanduseni on samuti teada: teadusasutuste ja ülikoolide teadmiste abil loovad ettevõtted ihaldusväärseid teenused ja tooted, olgu see siis algoritm, tarkvara, vähiravim või nullenergiamaja.

Paraku on Eestis teadus- ja arendustegevus (TA) sattunud rahastamise tõttu surmaspiraali. Olukord on enam kui absurdne. Strateegia „Teaduspõhine Eesti“ järgi peab TA rahastamine jõudma 2020. aastaks 3%ni SKTst. Tegelikult liigume sellest eesmärgist kaugemale, sest TA rahastamine mitte ei kasva, vaid kahaneb. Kui 2013. aastal oli TA rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest summas 154 miljonit eurot, siis 2016. aastal oli see langenud 52 miljoni võrra.

Võib muidugi öelda, et las ettevõtjad panustavad rohkem. Paraku pole see Eesti praeguse ettevõtete struktuuri juures realistlik. Eestis on vähe kõrgtehnoloogilist tööstust, samuti suurettevõtteid, kellel jätkuks ressursse teadus- ja arendustegevusse investeerida. Samuti puuduvad meil TAd toetavad maksusoodustused, napib ka toetusmeetmeid nn matching funds põhimõttel.

Seega antud hetkel pean oluliseks just valitsussektori kulutuste kasvu ja tuge ettevõtjatele nende võimekuse kasvatamiseks.

Doktorant – üliõpilane või töötaja?

Teadlasetööks vajalike oskuste, teadmiste ja töökultuuriga järelkasvu tagamiseks on ülikoolides doktorantuur. Sel väljaõppeprogrammil on mitu olulist väljundit, sest tippekspertide järelkasvu ei vaja mitte ülikool üksi, vaid ka meie avalik sektor ja ettevõtted. Majanduse arenguhüppeks on meil vaja aga märksa rohkem doktorikraadiga tippspetsialiste, kelle teadustöö on otseselt seotud ettevõtetega. Veel enam, meie teadlased peaksid töötama mõnda aega ettevõtteis, kus nende uurimistöö teema aitab teha targemaid otsuseid ning arendada uusi teenuseid ja tooteid. Teadmussiire käib ikka läbi inimeste ja nii saab teaduse ja ettevõtluse ühisosa kasvada.

Aga neid eesmärke ei suuda me täita, sest TA alarahastamise tõttu on Eesti kõrgkoolid juba praegu paisatud rahapuudusse. Rääkimata sellest, et otsene doktorante puudutav lubadus on riigil samuti täitmata: doktorantide tasu on kokkulepitud tasemele viimata. Madal riigipoolne doktoranditoetus sunnib teatud valdkondades kuni kaht kolmandikku doktorante töötama väljaspool ülikoole.

Püsimajäämise küsimus

Iseenesest ei ole töötamine probleem – enamasti on see isegi vajalik ja mõistlik – kuid probleemiks muutub see juhul, kui doktoritöö ja põhitöö teemad ei kattu. Sõltuvalt valdkonnast on hinnanguliselt sellises olukorras üle poole doktorantidest. Just selle tõttu on vältimatu tõsta riiklik doktoranditoetus Eesti keskmise palgani.

Doktorandid ja hiljuti doktorantuuri läbinud noorteadlased ise rõhutavad, et nende jaoks on võtmeküsimuseks mh sissetulekutega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Stipendiumitest elatuv üliõpilane ei ole oma majanduslikes võimalustes kindlustatud samaväärselt kui siis, kui ta võiks oma sissetulekuna arvestada teadustöö eest saadava palgatuluga. Toetan igati ideed, et alustada arutelu doktorantide staatuse üle - kas tegemist on üliõpilaste või töötajatega? Praeguse doktoranditoetuse taseme juures hakkab doktorantuur muutuma elukestva õppe vormiks, mis läbitakse hobi korras ja mitte neli aastat järjest püsivalt panustades.

Statistika tõestab mustvalgel, et TA rahastamise osakaal SKT-st on kukkunud tagasi 2005. aasta tasemele. Rääkida, et nõnda jõuame  teadmistepõhise majanduseni, on kohatu. Oleme olukorras, kus ei pea rääkima ainult Eesti konkurentsivõimest ja inimeste elatustasemest.  Tegelikult on asi tõsisem. Kui meil teadmistepõhist majandust ei tule, tekib Eesti püsimajäämise küsimus.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt