Riik loob rahvuslikke tšempione

Eile hakati  kauplema Tallinna Sadama aktsiatega. Ühelt poolt võiks uhke olla selle üle, et meie väike aktsiaturg kuulub sellisele suurele ja edukale firmale nagu Nasdaq Inc. Sellele kuulub ka maailma suuruselt teine aktsiaturg Nasdaq, kus kaubeldakse maailma suurimate tehnoloogiafirmadega ja kus noteeritud suurimate firmade turuväärtus ulatub peagi triljonitesse. Vähem teatakse ehk seda, et Nasdaqi ja seega Tallinna aktsiaturu kõige suurem aktsionär ja omanik on ühe väikese kõrberiigi, Araabia Ühendemiraatides asuva Dubai valitsus, st riik.

Aktsia hinnaks sai kohalike ja rahvusvaheliste institutsionaalsete investorite ja Tallinna Sadama nõukogu ning nende nõustajate läbirääkimiste käigus määratud 1,70 eurot, mis määras Tallinna Sadama turuhinnaks umbes 450 miljonit eurot. Seda oli rohkem kui esialgu keskmiseks määratud turuhind. Niisiis, väga hea tulemus. Aktsiad märgiti rohkem kui kolm korda üle, mis tähendab, et nõudlus oli suur.

Kriitikud sõnelevad, et kui head asja odavalt müüd, siis ongi tahtjaid palju. Küsida võiks aga ka, kas tegemist on ikka nii hea asjaga. Tallinna Sadam ajab äri, mille edu sõltub meie naaberriigist, kellega meil just ei ole paremad suhted ja kus käive ja rahavood esimesel kolmel kuul kahanesid märgatavalt võrreldes eelmise aasta sama ajaga.

Äkki oli see hoopis Tallinna Sadama ja ettevõtte professionaalsete nõustajate läbirääkimisoskus ja pakkumise sündikaadis osalenud suurpankade turundusvõimekus, mis lubas sellise hinna välja kaubelda? Tallinna Sadama hinnaks määrati IPO kaudu rohkem kui kümnekordne summa tema rahavoost (st EBITDAst), mis teeb sellest Tallinna aktsiaturu ühe kallima aktsia. See summa on tunduvalt suurem kui näiteks Tallinki praeguse turuhinna määratud samalaadne vääringu näitaja ja pea kaks korda rohkem kui see kordaja, millega Olympicu suuromanikud oma firma ära müüsid.

Seega võib-öelda, et riik on Tallinna Sadama omanikuna teinud kindlasti paremat tööd aktsionäride ees kui eraettevõte Olympic ja selle juhtkond. Seda mitte ainult hea hinna saavutamise näol müügiprotsessis, vaid ka headest juhtimistavadest kinni pidades: töösse kaasati kogenud nõustajad, aktsiate müük viidi läbi maailma ühe tugevama investeerimispanga Citigroupi eestvedamisel.

Kui eraisikule võivad tunduda Tallinna Sadama IPO kulud absoluutnumbrites suured, siis institutsionaalsel tasemel ja protsentuaalselt on need samalaadsete tehingutega võrreldes tavapärased. Iga 10 sendiga lisaks, mille nõustajad suutsid institutsionaalsetelt investoritelt IPO aktsia hinnas välja kaubelda, loodi ettevõttele 26 miljonit eurot lisaväärtust. Seega on nõustajad oma tasu kindlasti ära teeninud.

Eestis on hakanud vaikselt levima fakte eirav paremäärmuslik demagoogia, kus kõike seda, mis riik (majanduslikult) teeb ja saavutab, püütakse alati kirjeldada läbikukkunud ettevõtmisena. Leitakse, et riik ei ole võimeline olema korralik omanik ja aktsionär ja kõiki asju saab paremini teha siis, kui need on erakätes.

See 90ndate aastate mõtteviis oli kindlasti ajakohane siis, kui Eesti liikus kommunistlikust plaanimajandusest turumajandusse, kuid tänaseks on see siiski aegunud. Maailma edukaim kapitalist on kommunistlik Hiina riik ja kõik suurriigid lähtuvad eelkõige rahvuslikest majanduslikest huvidest, seda ka Euroopa Liidus. Riiklikud ettevõtted, näiteks Telia ja Fortum, on Eestis ilma probleemideta tugevalt kanda kinnitanud.

Kõige selle taustal on Eesti riigi initsiatiiv luua või pooldada iseseisvalt juhitud hea juhtimistavaga edukaid riiklikke ettevõtteid või nende kasvu igati teretulnud. Majanduslikult peaks nendel ettevõtetel olema rohkem jõudu kasvada ja läbi lüüa ka rahvusvahelisel tasandil. Nende edust ei saa kasu mitte vaid väike asutajate ring, vaid kogu Eesti ühiskond, kuna suurettevõtetel on ressursse paremat palka maksta, rahvusvaheliselt laieneda ja luua töötajatele paremaid võimalusi professionaalseks arenemiseks. Aktsiaturul noteeritult loovad need ettevõtted investeerimisvõimalusi Eesti pensionifondidele ja tavainvestoritele, kellel muidu võimalusi napib.

Kindlasti ei peaks see edu tulema Eesti eduka era- ja iduettevõtluse kulul. Ent suuremalt jaolt tegutsevadki riiklikud ettevõtted neis valdkondades, kuhu eraettevõtjatel ei ole jaksu ja kapitali siseneda või pikka aega tegutseda. Kui eelmisel kuul ostis Eesti Energia ära Nelja Energia, siis oli palju kära, miks riiklik ettevõte tegutseb eraettevõtjate pärusmaal. Aga Nelja Energia suuromanik oli üks Norra maakonna omavalitsus, st riik.

On hea, et Nelja Energia uus omanik on Eesti Energia, sest see aitab kaasa Eesti Energia arengule. Edukas rahvuslik ettevõte on Balti ja Läänemere energiaturul vaikselt kasvamas arvestatavaks tegijaks. Alternatiiv oleks olnud Nelja Energia müümine mõne USA või Kanada riikliku pensionifondide poolt finantseeritud investeerimisfondile või energiaettevõttele, mille aktsionärideks oleks tõenäoliselt meie naaberriikide valitsused.

Võib-loota, et nii Tallinna Sadama kui ka Eesti Energia näol on tegemist fenomeniga, kus Eesti riik on viimaks ometi hakanud looma ja pooldama rahvuslikke tšempione, kes suudavad konkureerida ja kasvada regionaalselt ja loodetavasti ühel päeval ka globaalsel tasandil. Riik on loonud kergesti finantseeritava vara Tallinna Sadama aktsiate näol, mille põhjal oleksid maailma suurpangad kindlasti nõus pikaajalist laenu andma headel tingimustel. Koos Tallinna Sadama osaluse ja finantsvõimendusega oleks riigil võimalik luua iseseisvalt juhitud, vähemalt poole miljardi euro suurune rahvuslik strateegiline investeerimisfond, mis võiks hakata vahendeid paigutama pikaajalistesse tootlikesse taristuprojektidesse ja ettevõtetesse. Lisades siia veel osalused teistes aktsiaturule tulevates riiklikes ettevõtetes, oleks peagi võimalus luua tõsiseltvõetav regionaalne investor.

Kes teab, võib-olla siis mõne aasta pärast loeme, kuidas Tallinna Sadam koos meie riikliku fondiga ostis ära ühe teise Nasdaqil kaubeldava sadamafirma DP World – seda siis Dubai valitsuselt.

Autor: Ragnar Meitern