Raiume Eesti 100 aasta visiooni kivisse

21. juuni 2018, 06:00
Jaak Laineste
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180621/OPINION/180619635/AR/0/AR-180619635.jpg

Eesti vajab pikaajalist visiooni, mille võiks sõna otseses mõttes kivisse raiuda ja Toompeale kõigile vaatamiseks ning meenutamiseks välja panna, kirjutab IT-ettevõtja ja Eesti 200 sõber Jaak Laineste.

Suur Hiina planeerib levinud legendi kohaselt arengut sajandite kaupa. Investeeritakse pikaajalise edu nimel ja eemalt vaadates tundub, et sealne ühiskond on valmis tegema mööndusi mitte ainult tänases heaolus, vaid ka õigustes, vabadustes ja keskkonna kvaliteedis, lootuses, et saabuv jõukus ja õnneaeg võib kätte jõuda alles laste või lastelaste põlvkonnale. Kas meie suudaks midagi samasugust? Kas suudame pingutada pisut püksirihma oma laste nimel?

Saja aastaga saab Eestist põhjamaine Šveits: väike ja hubane riik, kus inimeste õigused ja vabadused on au sees ning mis toimib tihedas koostöös teiste riikidega, kuid on vaba ja sõltumatu, et tagada meie lastele jõukus, heaolu, eneseteostus ja õnnelik elu. Selleks on meil mitte üksnes elav, vaid ka arenenud ja kasvanud unikaalne keel ja kultuur, mis annab meile identiteedi ja enesekindluse. Me pole ega saa olema suured maalt ega inimeste arvult, aga saame olema väärikalt rikkad kultuurilt, miks mitte ka jõukuselt, ning elame kogukonnas, kus keegi ei tunne ennast vaesena või kõrvalejäetuna.

Millised peavad olema meie prioriteedid, mõeldes just saja aasta perspektiivis?

Turvalisus kõigepealt

Kõigepealt on vaja hoida kontrolli enda saatuse ja kultuuri üle ning seda saab teha vaid, omades oma vaba riiki. Üks väheseid asju, mida me isegi saja aastaga muuta ei suuda, on geograafiline asukoht, see mitmekesine maalapp, mis on meile antud, ei ­– mitte antud, vaid vanaisade vere ja isade tarkusega meile välja võideldud. Sellest vaatenurgast on meie kõige prioriteetsem valdkond üldse riigikaitse. Peame investeerima omaenda kaitsetahtesse ja -jõudu, samas tegema koostööd sõpradega ja hoidma hoolsalt silma peal arengul meie ümber.

Me peame hoidma ja hindama oma füüsilist keskkonda – loodust, mida arenev majandustegevus võib panna aeg-ajalt liiga suure surve alla. Me ei tohi riskida, et lõplikult rikkuda hapraid ökosüsteeme. Ka inimene on osa sellest ökosüsteemist ja juba meie endi hingelise ning füüsilise heaolu huvides tuleb parandada, ja igal juhul mitte täiendavalt rikkuda, seda metsa ja vett, mis meid on aastatuhandeid siin ümbritsenud. Meie roheliste idee Eestist kui totaalsest ökoriigist on selles mõttes väga õige suund.

Majanduslik heaolu – leib laual ja soe tuba selle kõige otsesemas mõttes on lihtne probleem, sest selle eest hoolitsevad ettevõtjad. Riigi ülesandeks on ettevõtlust segada nii vähe kui võimalik, kuid samas kuulata tähelepanelikult ettevõtjate probleeme ja tagada majandusliku vereringe toimimiseks vajalik ühiskondliku taristu. Kõik need puuduvad tunnelid, trassid ja püsiühendused, mis saavad elavdama majandust ja on võimaldajaks tulevikule, peaksid juba selle sajandi esimeseks pooleks valmis olema.

Oma keel ja kultuur

Teadusel ja haridusel on eesti kultuuri ja keele hoidmisel ja arendamisel eriline roll, ja kõige tähtsamad on siin eesti keele ja kultuuri kõige otsesemad meenutajad, arendajad ja võimaldajad. Kõige tähtsam instituut on Eesti Keele Instituut ja kõige tähtsam muuseum Eesti Rahva Muuseum, aga veel olulisem on elav kultuur mitte ainult küla laulu- ja pillimeeste ning laulupeoliste, vaid ka andeka eestikeelse räppari isikus.

Meil on tarvis ka oma loodusteadust, et hoida fookuses meie unikaalset keskkonda, ja inseneriteadusi, mida kaasaegne ettevõtlus nõuab. Samas kõike korraga ei saa: globaalsetes teadusvaldkondades peame üsna kriitiliselt vaatama, millesse riigi investeeringuid teha.

Eesti külasid peab hoidma, sest Eesti kultuur on oma juurtes maarahva kultuur ja täielikust üleilmastumisest ja linnastumisest on tal vähe võita. Tuleb ka lõimuda positiivselt linnakeskkonnaga – loomingulised asumiseltsid on siin hea märk, aga teisalt saame ka maale päris elu tagasi tuua. Taristud tuleb luua silmas pidades, et maal peab olema piisavalt normaalse palgaga töökohti, kultuurse vaba aja veetmise võimalusi ja lastel võimalik saada kooliharidus: et oleks mesipuid, mille poole rõõmuga (tagasi) lennatakse.

Erinevus rikastab

Me peame tõsiselt arvestama demograafilise reaalsusega. Peame arvestama lokaalset sündimuse langust, eluea pikenemist ja moodsa aja rahvaste rändeid. Genotüübi rikastumine rikastab ka kultuuri, ja me saame näha tänasest palju mitmekesisema väljanägemise ja temperamendiga eestlasi 250. juubelilaulupeol laulukaare all puhtas eesti keeles ja mulgi rahvariides oma kodumaad, pisar silmas, kiitmas. Ja see on suurepärane, sest see on ikka eesti, ja mitte inglise või mõnes muus keeles.

Need on mõned olulised küsimused, mida on aastakümnete ja sajandi pärast vaja silme ees hoida. Mida saame teha ära kohe, näiteks järgmise viie aastaga? Kõigepealt, saame sõnastada ja kokku leppida selged, tõepoolest sajandi prioriteedid, mis on niivõrd tugevasti kivisse raiutud, et neid ei unustata ega muudeta ka aastakümnetega.

Kivisse raiumist mõtlen sõna otseses mõttes – sajandeid kestva „sajandi visiooni“ kivina Toompeal, kuhu on visuaalselt ja/või sõnaliselt tulevastele riigijuhtidele kirja pandud meie riigi olemasolu mõte. Hea vihje saab põhiseaduse preambulist.

Parlamentaarne valimistsükkel ei aita kaasa pikaajaliste plaanide elluviimisele. Hiinlased on läinud lihtsama vastupanu teed ja sisuliselt otsustatud, et järgnevad sada aastat valitsegu neid kommunistlik partei, kellele on antud voli teha pikaajalise edu nimel lühiajalisi valusaid otsuseid.

Meie ei taha järele anda vabadustes, kuid ilmselt saame järele anda mõnes teises teemas – vaid nii saame saavutada pikas perspektiivis suuri eesmärke.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. June 2018, 17:27

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing