Kohtutäituri amet ei kao

Seda, et möödunud aasta juulis otsustas valitsuskabinet, et rahandus- ja justiitsministeerium peavad riiginõuete sundtäitmise süsteemi analüüsima ja esitama oma ettepanekud hiljemalt tänavu 1. detsembriks, teab ka kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda. Oleme nendega ka korduvalt kohtunud ning ettepanekuid arutanud, mistap on enamikule koja liikmetest ka teada, et täiteanalüüs ja sellekohased tegevused ministeeriumi tööplaanis on. Ometi leidus 10. oktoobril Äripäevas avaldatud Kristi Hundi artiklis mitmeid väiteid, millega ei saa kuidagi nõustuda.

Esmalt lühidalt sellest, milles probleem üldse seisneb. Kohtutäiturite majandustulemused näitavad, et suur osa neist ei suuda oma bürood tõhusalt majandada ning paljud täiturid tegutsevad toimetuleku piiril ja sellest allpool. Et kohtutäituri büroo oleks konkurentsivõimeline, peab ta meie analüüsi järgi teenima aastas üle 80 000 euro kasumit. Aastail 2015-2016 oli selliseid täitureid ainult 19 ehk alla poole täituritest ning möödunud aastal veelgi vähem. Kuidas saame öelda, et tegemist on hästi toimiva süsteemiga, kui täiturite müügitulu erineb üle kümne korra ja täiturid otsivad aktiivselt võimalusi suurendada oma sissetulekuid näiteks soovides asudes osutama ka inkassoteenust?

On tõsi, et meie muudatusettepanekute lähtekoht on, et riiginõuete sundtäitmine tuleks anda maksu- ja tolliameti pädevusse, sest neil on olemas kompetents erinevate nõuete haldamisel ja sissenõudmisel, sularaha kogumise võrgustik jm makselahendused ning automaatsed protsessid. Ühtlasi on ühtse süsteemi käivitamine kiirem ning kulud väiksemad, sest saab kasutada olemasolevat süsteemi.

Seega saadetaks kohtutäituritele sundtäitmiseks kõik eranõuded ning nad korraldaksid vara müüki. Nii ei peaks kõrgelt kvalifitseeritud täiturid tegelema enam sedavõrd ulatuslikus mahus igapäevaste arveldusarvete arestimisega, arestide muutmisega jmt.

Hetkel otsime hankemenetluses partnerit, kes teostaks täitemenetluse reformi riiginõuete sissenõudmise ümberkorraldamise tulukulu analüüsi. Lisaks analüüsime muudatuse erinevaid tahke, näiteks väiksema kohtutäiturite arvuga teenuse piirkondliku kättesaadavuse tagamise võimalusi. Seejuures kuulame kindlasti ära ka kohtutäiturite ja teiste huvitatud isikute seisukohad.

Mis puudutab Kristi Hundi väidet ettemaksu maksmise kohta, siis see ei ole midagi uut – ka tänane regulatsioon võimaldab seda nõuda riiginõuete täitmisega alustamiseks. Ometi ei kasuta täna täiturid (sh need, kes vaevlevad oma büroo ülevalpidamisega) ettemaksu küsimise õigust just massiliselt. Ehk peitub põhjus selles, et ettemaksu küsides lähevad kliendid/sissenõudjad teise täituri juurde, kes ei vaja toimetulekuks sellist rahastamise skeemi? Seetõttu on ilmne, et kohtutäitur kasutab seda võimalust tunnetuslikult ja vaid neil puhkudel, kui see on objektiivselt põhjendatud. Ühtlasi on oluline selgitada, et ettemaks ei võrdu täituri põhitasuga – see on põhitasust kordades väiksem.

Lisaks väheneb kavandatavate täitemenetlussüsteemi muudatustega täiturite arv, mistõttu võimaldatakse edaspidi eratäituritena tegutseda üksnes sellisel arvul täituritel, kellel eelduslikult säilib võimekus bürood hästi majandada ka olukorras, kus nende sissenõudmisel olevate riiginõuete arv oluliselt väheneb.

Seega ei ole riik loomas täitemenetluse mudelit, kus täituri nö ellu jäämise saladus peitub tasu ettemaksu küsimuses.

Samuti ei saa nõustuda väitega, et täitemenetluse ümberkorraldamisega tullakse vastu riiginõuete võlgnikele, sest muudatused mõjutavad lõppkokkuvõttes positiivselt kõiki võlgnike. Tihti on inimene üheaegselt võlgu nii riigile (näiteks politsei trahviotsus) kui ka erasissenõudjale (nt järelmaksuga soetatud kaup). Seega on inimese suhtes, kellel on tekkinud kohustuste täitmisel raskused, tihti mitmed aktiivsed täitemenetlused. Kui vähendada nende rahalist koormust riigi nõuete täitmisega seotud kulude kandmisel, jääb neil enam vahendeid, et täita muid rahalisi kohustusi, sh erasissenõudjate nõudeid. Seega vastupidi – kavandatavad muudatused mõjutavad eranõuete täitmist positiivselt.

Oleme kindlal seisukohal, et muudatus loob eeldused võlgnevuse väiksema kuluga tasumiseks ning täiturite tasusüsteem muutub läbipaistvamaks ja õiglasemaks. Iseenesest on õige see lähtekoht, et täituri tasu peab suures plaanis vastama tema tööpanusele. Seetõttu muutus 2016. aastal ka tasustamise põhimõte nende nõuete osas, mis täidetakse üksnes võlgniku arveldusarve arestimisega elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Kui varem sai täitur lihtsa toimingu pealt täit põhitasu (näiteks 500 euro laekumise korral oleks täna põhitasu 130 eurot), siis muudatuste tulemina on tasu suuruseks 22 eurot. Olgugi, et arusaadavalt täituritele see muudatus ei meeldinud, oli see vajalik ja igati õigustatud.

Lõpetuseks lisan, et kohtutäituri amet kindlasti ei kao. Alles jäävad kõrgelt kvalifitseeritud kohtutäiturid, kes ei pea enam iga päev lihtsalt arveldusarveid arestima ja inimesi teenindama, vaid saavad keskenduda keerukamatele juhtumitele. Kahtlemata muudab see kohtutäituri positsiooni usaldusväärsusemaks ja mainekamaks.