Kes ei muutu, see sureb. Vältimatult

Õppisin aastatel 1998-2003 Tartu Ülikoolis. Seejärel suundusin Saksamaale, Aacheni tehnikaülikooli ning nägin, milline vahe oli ülikoolides teadus- ja arendusalase koostöö osas ettevõtetega. Näiteks Saksamaal magistritööd tehes oli tavaline, et korra kvartalis tulid meie uurimisgrupile erinevad ettevõtted külla. Vastuvisiite tegid ka teadlased. Koos arutasime, mida meie teeme, mida nemad teevad ja milline võiks meie ühine uurimistulemus välja näha. Selliseid asju ma toona Tartu Ülikoolis ei näinud, koostöö oli pea olematu. Täna näen, et oleme sakslasetega samal tasemel ning teatud aspektides isegi neist ees.

Täna on ka Eestis võtmesõnaks lisandväärtuse tekitamine – toimub reaalne toote- ja teenusearendus. IT-sektoris töötades näen, kuidas tootearendusega tegelevad aktiivselt IT-firmad ja agressiivses kasvufaasis iduettevõtted. Kogu startup-kogukond hingab selles rütmis. See on suuresti tootearendus digitööstuse võtmes, kuna ei kasutata mitte ühtegi teist ressurssi peale ajude ja elektri.

Laiemat pilti vaadates tundub mulle, et teistes sektorites ja suuremates ettevõtetes tehakse innovatsiooni vähem Pole vahet, kas akadeemia või tööstus - innovatsiooni tehes puudub meil tihtipeale vastav sõnavara või „tööriistakast“ kõige uue juurutamiseks. Vajaka on teadmistest, kuidas ideesid efektiivselt tootestada. See on arengupotentsiaali nõrkus. Seega on meil vaja õppida ja õpetada.

Olen arvamusel, et oma panuse siia saab anda teaduse ja tööstuse kogukondlik koostöö. Pealegi on maailmas olemas päris head vahendid, mis on juba ennast tõestanud. Miks mitte neid Eestis tutvustada ja rakendada?

Üheks selliseks võimaluseks on design thinking ehk disainmõtlemine, mida saab edukalt kasutada juhtimises ja innovatsioonis. Selline mõtlemine ei otsi probleemile ühte lahendust, vaid käib läbi palju erinevaid võimalusi ning valib välja efektiivseima. Sellele mõeldes viis juhus mind kokku Tartu Ülikooli füüsiku Alvo Aablo ja ülikooli ettevõtluse - ja innovastsioonikeskuse juhataja Kristel Reimiga. Sündis multidistsiplinaarse lähenemisega projekt GameChangers.

Idee sisuks on tuua ühe laua taha õppima ja tööd tegema tudengid, teadlased ja ettevõtjad. Nii õpime üksteist tundma, läbi tudeerimise ja töötamise kaotame eelarvamused ning püüame ühiselt asju muuta. Moodustub üks kogukond.