Mihkel Nestor • 9. november 2018
Jaga lugu:

Finantsesoteerika ja säästmine

Valimiseelne ärevus on asunud kõigutama pensionisambaid. Laiemalt on tegemist järjekordse näitega, et noorel ühiskonnal on suurest ja laiast finantsmaailmast veel väga palju õppida, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

SEB Panga majandusanalüütik Mihkel Nestor.
SEB Panga majandusanalüütik Mihkel Nestor.  Foto: Postimees/Scanpix

Valimiste-eelne aeg võiks olla hea hetk pidada arukaid debatte riigi tuleviku seisukohast oluliste küsimuste üle. Ideaalses maailmas. Arutelud teise pensionisamba kaotamise üle debati alla ehk liigituvad, kuid juba praegu näib selge, et midagi mõistlikku ei saa neist sündida. Võlakirjadesse investeerivad fondid annavad väikeseid tootluseid? Pensioniks säästetud summa ei kahekordistugi aastaga nagu kiirlaenudesse investeerivas ühisrahastusplatvormis? Probleemile on lahendus – kulutame selle raha hoopis ära!

MMS ja imeline pensionilahendus

Iseenesest on muidugi loogiline, et Facebooki-ajastul võib kahtluse alla seada kõike. Pensionisammaste eksistents on seejuures isegi üsna leebe valik. Kui sobib kahelda arstiteaduse pädevuses inimesi ravida, eelistades sellele netifoorumite õpetusi, siis miks ei peaks igaüks meist olema võimeline raha pikaajaliselt ilma vahendajate abita kasvatama. Sarnaselt meditsiinile on muidugi ka esoteerilistel finantsotsustel tagajärjed. MMSi silma tilgutades tekib kipitustunne lihtsalt kohe, kodukootud investeerimisõnne pöördumine võib aega võtta aga järgmise majanduskriisini.

Ilmselt ei tõtta igaüks raha pimesi "100% tootlust" lubavatesse projektidesse investeerima. Kuid sarnaselt lõputule vaktsineerimisteemalisele debatile õõnestavad pensioniteemalised vaidlused süsteemi usaldusväärsust. Iga inimene ei pea olema pädev meditsiini- või finantsalal, kuid ühiskonna normaalse toimimise huvides peab ta olema võimeline selle valdkonna professionaale ja institutsioone usaldama. Kui niivõrd põhimõttelised vaidlused on igapäevased, siis otsustab ettevaatlik eestlane ilmselt oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Pensioniks raha mitte säästes on tulemus aga juba ette teada – ees ootab vaesus.

Seisukohta, et "küll pensionieas vaatan, kuidas hakkama saan", ei ole mõtet ka üleliia kritiseerida. Arvestades, kui suur saab olema kahanemine keskmise inimese sissetulekus pensionile jäädes ka praegu kehtiva süsteemi ideaalse toimimise korral, võime kindlad olla, et tuleviku poliitikud ei jäta selle asjaolu poliitilist potentsiaali kasutamata. Tühjal, kuid õiglasel pilgul räägivad nad 2047. aastal varanduslikust ebavõrdsusest ja põlvkondadevahelisest solidaarsusest ning leiavad vahetult enne valimisi viisi, kuidas tänu nende vankumatule tahtele on nüüd võimalik pensionäride elupõlve (natuke) parandada.

Kahju on seejuures tulevastest tööealistest põlvkondadest, kes peavad selle koorma enda kanda võtma. Arvestades demograafilisi arenguid, ei saa aga ka kõige julmemad maksutõusud olema hea elujärje tagamiseks piisavad. Seetõttu jääb raha kogumine tarvilikuks ka juhul, kui arvame, et riik meie eest vanaduses hoolitseb. Küll näib aina mõistlikum olevat selleks kasutada kolmandat sammast, mis puhtalt inimeste vabal tahtel põhineb ja ehk ka poliitilistele tõmbetuultele paremini vastu peab.

Milleks säästa?

Isiklik säästmine ja selle vajalikkus on suurem filosoofiline küsimus kui vaid pension. Eestis kiputakse säästmisest rääkima pigem konkreetse ostu sooritamise perspektiivist – säästan uue auto/kodu/pesumasina tarbeks. Kui vaade muutub pikemaks, on sagedamini jutuks juba säästude investeerimine – säästad iga kuu summa X, investeerid selle tootlusega Y ja oled vanuseks Z saanud piisavalt rikkaks, et elada vaid passiivsest sissetulekust.

Eks ole see trend ühe maailmas leviva moevoolu peegeldus. Kahjuks tuleb tõdeda, et inimesi, kes investeerimise abil nii rikkaks saaksid, et ei peaks enam kunagi tööd tegema, saab Eestis olema ülimalt vähe. Mõeldes vähegi eestlaste keskmise säästmisvõimekuse peale ja seades tootlusootuseks mitte reklaamkampaanias esitatud kahekohalise protsendi, vaid märksa konservatiivsema numbri, siis jääb teenitud rahast elamine enamuse jaoks vaid unelmaks.

Palju rohkem võiks säästmisest ja investeerimisest rääkida traditsioonilises võtmes – kui võimalusest säilitada heaolu üle inimese eluea. Eriti oluline võiks see olla Eestis, kus vastupidiselt paljudele lääneriikidele saavutavad inimesed suhteliselt suure sissetuleku juba üsna noores eas. Ilmselt tunnetavad paljud praegustest pensionieelikutest, et kuigi nende absoluutne elujärg võib olla varasemast parem, on nende suhteline elustandard elanikkonna keskmise suhtes pigem halvenenud. Kui need inimesed sooviksid praegu rohkem tarbida, siis peaks neil olema kogutud hulk säästusid. Selline vaade säästmisele on aga harvaesinev. Kui töökultuurilt peame end Saksa traditsiooni esindajateks, siis rahaga käitumisel selline konservatiivsus ei levi. Kuidas teisiti selgitada, et keskmiselt 1000eurose netopalga juures ei ole Eestis probleem maksta kuus keskmiselt 200 eurot autoliisingu eest. Või kui palju on Eestis peresid, kes suudavad kuus säästa rohkem, kui kulub autopargi ülalpidamisele?

Suures plaanis on eestlaste säästmiskäitumine siiski paranenud. Oluline murdepunkt oli muidugi masuaeg, mis inimestele säästude vajalikkust selgitas. Kui enne 2008. aastat oli eestlaste säästmismäär pikka aega negatiivne – st tarbiti rohkem, kui sissetulekud seda lubasid –, siis järgnevatel aastatel hüppas määr järsult ülespoole ja praegu säästavad eestlased suhtelisel skaalal isegi enam kui Euroopa liidu elanikud keskmisena. Eelmisel aastal küündis see näitaja 12%-ni. Praegu on eraisikute pangakontodel üle 7,2 miljardi euro ja see summa suureneb aastases võrdluses pidevalt 9–10% võrra kiiremini kui sissetulekud. Euroopa Keskpanga intressipoliitika tõttu. Omaette küsimus on, kuivõrd on tegemist teadliku säästmisega ja kuivõrd seisva rahaga arvelduskontol.

Kas säästmist saab olla liiga palju?

Käitumisviis, mis on mõistlik indiviidi tasandil, ei pruugi töötada siis, kui sama moodi toimivad kõik inimesed. Üks viimaste aastate oluline teema majandusteaduses on olnud säästmise üleküllus (savings glut). Säästmise loogika rajaneb põhimõttel, et alati leidub inimesi, kes vajavad raha investeeringute tegemiseks, ja neid, kes raha väljalaenamise eest intressi soovivad teenida. Praegu arvavad aga mitu mõjukat majandusmõtlejat, et tasakaalupunkt nende kahe poole vahel on liikunud viimaste kahjuks – nõudlus raha järele on vähenenud, samas kui huvilisi, kes sooviksid selle välja laenamise abil teenida, on aina rohkem. Tagajärjeks on väiksem intress, kuid ka aeglasem majanduskasv.

Iga euro, mis läheb tarbimise asemel hoiupõrsasse, tähendab kellegi jaoks samavõrra väiksemat sissetulekut. Kui selliselt käituvad suured riigid nagu Hiina või Saksamaa, võib see muuta kogu maailmamajanduse käekäiku. Eks ole see ka üks põhjustest praeguste kaubanduskonfliktide taustal. Õnneks on Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga sedavõrd väike veetilk meres, et meile ei pandaks pahaks, kui ka kogu oma sissetuleku finantsturul intressi teenima paneme.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt