Finantsesoteerika ja säästmine

Ilmselt ei tõtta igaüks raha pimesi "100% tootlust" lubavatesse projektidesse investeerima. Kuid sarnaselt lõputule vaktsineerimisteemalisele debatile õõnestavad pensioniteemalised vaidlused süsteemi usaldusväärsust. Iga inimene ei pea olema pädev meditsiini- või finantsalal, kuid ühiskonna normaalse toimimise huvides peab ta olema võimeline selle valdkonna professionaale ja institutsioone usaldama. Kui niivõrd põhimõttelised vaidlused on igapäevased, siis otsustab ettevaatlik eestlane ilmselt oodata ja vaadata, mis tulevik toob. Pensioniks raha mitte säästes on tulemus aga juba ette teada – ees ootab vaesus.

Seisukohta, et "küll pensionieas vaatan, kuidas hakkama saan", ei ole mõtet ka üleliia kritiseerida. Arvestades, kui suur saab olema kahanemine keskmise inimese sissetulekus pensionile jäädes ka praegu kehtiva süsteemi ideaalse toimimise korral, võime kindlad olla, et tuleviku poliitikud ei jäta selle asjaolu poliitilist potentsiaali kasutamata. Tühjal, kuid õiglasel pilgul räägivad nad 2047. aastal varanduslikust ebavõrdsusest ja põlvkondadevahelisest solidaarsusest ning leiavad vahetult enne valimisi viisi, kuidas tänu nende vankumatule tahtele on nüüd võimalik pensionäride elupõlve (natuke) parandada.

Kahju on seejuures tulevastest tööealistest põlvkondadest, kes peavad selle koorma enda kanda võtma. Arvestades demograafilisi arenguid, ei saa aga ka kõige julmemad maksutõusud olema hea elujärje tagamiseks piisavad. Seetõttu jääb raha kogumine tarvilikuks ka juhul, kui arvame, et riik meie eest vanaduses hoolitseb. Küll näib aina mõistlikum olevat selleks kasutada kolmandat sammast, mis puhtalt inimeste vabal tahtel põhineb ja ehk ka poliitilistele tõmbetuultele paremini vastu peab.

Isiklik säästmine ja selle vajalikkus on suurem filosoofiline küsimus kui vaid pension. Eestis kiputakse säästmisest rääkima pigem konkreetse ostu sooritamise perspektiivist – säästan uue auto/kodu/pesumasina tarbeks. Kui vaade muutub pikemaks, on sagedamini jutuks juba säästude investeerimine – säästad iga kuu summa X, investeerid selle tootlusega Y ja oled vanuseks Z saanud piisavalt rikkaks, et elada vaid passiivsest sissetulekust.

Eks ole see trend ühe maailmas leviva moevoolu peegeldus. Kahjuks tuleb tõdeda, et inimesi, kes investeerimise abil nii rikkaks saaksid, et ei peaks enam kunagi tööd tegema, saab Eestis olema ülimalt vähe. Mõeldes vähegi eestlaste keskmise säästmisvõimekuse peale ja seades tootlusootuseks mitte reklaamkampaanias esitatud kahekohalise protsendi, vaid märksa konservatiivsema numbri, siis jääb teenitud rahast elamine enamuse jaoks vaid unelmaks.

Palju rohkem võiks säästmisest ja investeerimisest rääkida traditsioonilises võtmes – kui võimalusest säilitada heaolu üle inimese eluea. Eriti oluline võiks see olla Eestis, kus vastupidiselt paljudele lääneriikidele saavutavad inimesed suhteliselt suure sissetuleku juba üsna noores eas. Ilmselt tunnetavad paljud praegustest pensionieelikutest, et kuigi nende absoluutne elujärg võib olla varasemast parem, on nende suhteline elustandard elanikkonna keskmise suhtes pigem halvenenud. Kui need inimesed sooviksid praegu rohkem tarbida, siis peaks neil olema kogutud hulk säästusid. Selline vaade säästmisele on aga harvaesinev. Kui töökultuurilt peame end Saksa traditsiooni esindajateks, siis rahaga käitumisel selline konservatiivsus ei levi. Kuidas teisiti selgitada, et keskmiselt 1000eurose netopalga juures ei ole Eestis probleem maksta kuus keskmiselt 200 eurot autoliisingu eest. Või kui palju on Eestis peresid, kes suudavad kuus säästa rohkem, kui kulub autopargi ülalpidamisele?

Suures plaanis on eestlaste säästmiskäitumine siiski paranenud. Oluline murdepunkt oli muidugi masuaeg, mis inimestele säästude vajalikkust selgitas. Kui enne 2008. aastat oli eestlaste säästmismäär pikka aega negatiivne – st tarbiti rohkem, kui sissetulekud seda lubasid –, siis järgnevatel aastatel hüppas määr järsult ülespoole ja praegu säästavad eestlased suhtelisel skaalal isegi enam kui Euroopa liidu elanikud keskmisena. Eelmisel aastal küündis see näitaja 12%-ni. Praegu on eraisikute pangakontodel üle 7,2 miljardi euro ja see summa suureneb aastases võrdluses pidevalt 9–10% võrra kiiremini kui sissetulekud. Euroopa Keskpanga intressipoliitika tõttu. Omaette küsimus on, kuivõrd on tegemist teadliku säästmisega ja kuivõrd seisva rahaga arvelduskontol.