Eelarve tasakaal on lollidele

Kas itaallastel on hea elada? Muidugi on! Aga kreeklastel? Väga hea! Sakslastel kah pole viga. Aga meil? Nii ja naa. Nagu vanasti öeldi: selle "partei ja valitsuse" abiga läheb kah kuidagi. Eelmine "partei ja valitsus" kasutas aga ära kriisi, mille tulemusena said nad likvideerida vabaturu, ettevõtluse, innovatsiooni ja igasuguse tootluse. Hea kriis jäeti kasutamata ja hakati laduma sotsialismi aluskive selleks, et uus kriis tuleks raske. Rõhutan: eelmine majanduskriis andis tulemuseks sotsialistliku Eesti, milles kõik, mis majanduses oluline, kuulub riigile, erakonnale ja ametnikele. See tundus ülemustele nii mugavana, et siis, kui kriis mööda sai, jäeti riigimajandus alles.

Riigi Kinnisvara haldamiseks loodi eraldi riiklik kontor, kes ei oska vahetada ei põrandalaudu ega veekraane. Töö tegemiseks kutsuvad riigifirmad oskavaid ametimehi, kes võtavad raha kuidagi erilistviisi, kuna ametlikus majanduses neid mehi justkui ei ole. Riigimajanduse kroonijuveel, lennufirma Nordica, loodi seadusrikkumise piirimaadel selleks, et Estonian Air ära lõpetada, mille piinad tulnuks lõpetada aastaid enne. Praegune valitsus suutis rooli paremale keerata, aga ega sotside ja Reformierakonna riigimajanduse ehitamise kurssi tagasi keerata kah ei saa.

Kapitalismi likvideerimise programm, mille ülesanne oli kriisiaegse riigimajanduse säilitamine, kandis nime Uus Põhjamaa ehk rikas nagu Soome ja sotsialistlik nagu Rootsi. Unustades seejuures, et meil ei ole oma Ivar Kampradit Ikeas ega tikutopsikuningat Ivar Kruegerit. Ma arvan, et Eesti majanduse igal endisel juhil on õigus käia ringi ja õigustada oma minevikupoliitikat, aga ta ei tohi seda teha ametiisikuna ja võõra maksumaksja raha eest. Õnneks lubab Euroopa Komisjoni liikmete kohta käiv eeskiri neil kõigil lahkuda ametist, et saada rahulikult ning täie pühendumisega rääkida sellest, miks on vabaturg halb ja riigimajandus hea.

Meie suur häda, mida praegune opositsioon armastab korrata, kuid mida ta õnneks enam ellu viia ei saa, on lausung: eelarve peab olema tasakaalus! Ma ei tea ühtegi oma erakonnakaaslast, kes tahaks vastata üsimusele – miks? Itaalia, Kreeka ja Saksamaa hea ja osaliselt meie arvel elatava elu alus on justnimelt see, et eelarve ei tohi olla defitsiiditu. Inglise keeles on klassikaline väide debt becomes before money ehk võlg on vanem kui raha. Kusjuures see on seda alati.

Lihtsamalt öeldes – raha trükitakse tagantjärele siis, kui võlg või selle võimalus on juba olemas. Jutud võla kandmisest järgnevatele põlvedele on ajalooliselt alusetud ja parema puudusel toon siitsamast lihtsa ja värske näite: kui riik või pank võlga maksta ei taha, siis teeb ta VEB Fondi ja korraldab pärast pressikonverentsi, kus ütleb, et VEB Fondi pole kunagi olemaski olnud.

Eelarve tasakaalu ja piiratud valitsusvõlga nõudvad niinimetatud Maastrichti kriteeriumid on ebateaduslikud, rumalad ja poliitilised. Idee on selles, et noored ja vaesemad Euroopa Liidu riigid peavad rahastama vanu ja rikkaid. Ent need parempoolsema meelelaadiga inimesed, kes on lugenud Milton Friedmani kapitalismi aabitsaid, ütlevad teile kohe, et igasugune eelarve on oma olemuselt alati tasakaalus.

Näiteks, kui sa lubad mulle vajadusel kinkida 10 eurot, siis olen ma selle 10 euro võrra praegu rikkam. Kui see 10 eurot on laenatud, siis olen ma rikkam selle võrra, mida ma selle 10 euroga juurde saan teha – kui ma ostan selle eest haamri ja toksin tabureti, siis olen ma rikkam selle võrra, mida taburet müües maksab.

Eelarve defitsiidi jutt tähendab Eesti jaoks seda, et meie peame mängima ühtede reeglite järgi ja olema kasinad, ülejäänud Euroopa aga priisaku, palju tahab. Just see ongi põhjus, miks Euroopa Komisjoni asepresident Eestisse tulles eelarve defitsiiti meenutab – sest see on küll Eestile raske nõudmine, aga hoiab Suure Euroopa lõbusat elu edasi.

Üsna tuntud rahamees Chicagos, paljude ürituste patroon Frank Potenziani, ütles kümmekond aastat tagasi: "Raha headus ei seisne selles, kui palju seda on, vaid selles, milleks seda kasutatakse. Ehk siis jällegi, mitte niinimetatud eelarve tasakaal (mis on Eestis olemas) pole oluline, vaid see, milleks eelarvet kasutatakse. Oleks meil raha veelgi rohkem, oleks meil kümneid kiirraudteid, küladevahelisi kergliiklusteid, maatükke Ameerika Ühendriikide kõrbetes ja Eesti rahvuslike lennuliinide lennukid hüpleksid mööda õhku nagu ritsikad varasuvel.

Praegune eelarve on üldiselt tasakaalus. "Üldiselt" sellepärast, et nominaalselt (see tähendab praeguste rahadega makstavates praegustes hindades) on kõik korras, struktuurselt aga "on ja ei ole" ehk stabiilsed sissetulekud on justkui veidi väiksemad stabiilsetest väljaminekutest. Nii arvavad Euroopa Komisjoni inimesed, kes rehkendavad asju omamoodi.

Tähtis on see, et selle rahaga, mis meil on ja tuleb, tõusevad õpetajate palgad, samuti päästetöötajate ja kultuuritöötajate tasud, mis tähendab, et nende elud lähevad reaalselt paremaks ka Lõuna-Eestis, aga mitte ainult tollel õudsel niinimetatud Põhjamaal, mida on meie arvel tahetud ehitada. Praegune riigikogu riskib eelarvet vastu võtmata seega sellega, et õpetajate, kultuurirahva ja siseturvalisuse eest seisvate töötajate sissetulekud jäävad tõstmata. Ja vot seda tuleks kevadel valijatele seletada. Head saadikud, kas tahate, et meie inimeste palgad tõuseksid, ilma et sellest eelarvele midagi paha sünniks, või ei taha?

Aga järgmisel valitsusel tuleks mõtlema hakata, misasi on riigieelarve tasakaal üleüldse. Itaallastel on eelarvedefitsiit 131% SKPst lubatud 60 asemel ja nad elavad hästi. Nad hakkasid kohe hästi elama, kui nad Euroopa Komisjoni Kikerpera sohu saatsid.