Sirje Kingsepp • 27. märts 2019 kell 18:00

Pensionifondid pakuvad pankadele palju rõõmu

Juba siis, kui pensionfondid Eestis leiutati, tegin ma kiired arvestused ja sain aru, et enamik kiidukõnesid ei lähtu reaalsusest, kirjutab raamatupidaja Sirje Kingsepp.

Sirje Kingsepp.  Foto: Erakogu

Inimesed, kes kaubanduskeskustes käivad, teavad, et juba aastaid pole kõige hirmsam olukord see, et sul sai raha otsa, vaid reegel, et sinu poole pöördub LHV müügiinimene, kes kindlasti vestelda soovib. Mina neid ei karda, sest mul ei ole isiklikku sammast.

Viimati, kui ma LHV müügimehele seda võiduka näoga teatasin, vaatas ta mind mind pilguga, nagu oleks mulle kolmas silm otsaette kasvanud. „Kuidas sul see õnnestus?“ küsis ta imestunult. Kuna ma kiirustasin koju sööma, siis ei hakanud pikemalt selgitama. Kuid kogu trikk seisneb selles, et ma olen rahandust õppinud raamatupidaja ja siis, kui pensionfondid Eestis leiutati, tegin ma kiired arvestused ja sain aru, et enamik kiidukõnesid ei lähtu reaalsusest.

Ma mäletan, kuidas pangad meelitasid teise sambaga liituma, andes kingituseks õlasalle ja meepurke. Teleris näidati reklaami, kuidas tuntud trummar tegi endale kolmanda samba, see trummar pole enam elavate kirjas. Ma tean, et oli töökohti, kus sambaga liitumine tehti kohustuslikuks. Rääkimata sellest, et kõik, kes on sündinud pärast 1983. aastat, maksavad oma palgast kohustuslikult 2 protsenti ära. Annab ära ja pole isegi teada, kes tema rahaga edasi toimetab.

Lammutame jah!

Pensionifondi halduriks saamiseks on vaja rahandusministri atesteerimistunnistust. Kas keegi sambakogujatest teab, kes on tema samba fondihaldur ja milline on selle inimese haridus ja töökogemus? Pensifondid on meil suvalistes kommertspankades ja tulundusühistutes, kes nende pärast ägedalt võitlevad, sest tegemist on suure hulga rahaga, mida aina koguneb, aga väljamaksmistähtaeg on hoomamatus kauguses.

Kogumispensioni tõttu puudub kommertspankadel igasugune huvi toetada inimeste vajadust endale mustadeks päevadeks raha kõrvale panna. Näiteks 2009. aastal võis panna oma raha deposiitarvele ja aastane intress oli 5 protsenti. Praegu maksavad rootslased aastase deposiitarve eest intressi 0,03 protsenti. Miks? Sest neil pole raha juurde vaja, neil juba on piisavalt, pensionifondist laekub kohustuslikult nii palju, kui vaene inimene iial kõrvale panna ei suudaks. Ehk kohustusliku pensionisamba tõttu puudub inimestel võimalus konservatiivselt ja lühikeseks ajaks oma raha investeerida ja see on kurb.

Ma ei eita, et mulle meeldib konservatiivide idee teise samba osalisest lammutamisest, kuid mis saab edasi? Praegu jääb mulje, et Eesti riik on enamiku oma rahast usaldanud välismaalaste kätte. Mõistetav on ka LHV panga mure. Raamatupidajana saan ma makse tasuda Swedbanki, SEBsse ja Luminori. Vanasti sai Danskesse ka. LHV pangas maksuametil arveldusarvet pole. Eelmine aasta tõestas, et välismaalaste pangad ei pruugi üldse nii korralikud olla ja rahapesuskandaalid ei ole veel lõppenud. Pangajuhid on ärevuses, kui pensionisammas lubatakse õhku lasta.

Rohkem haritust

Meil asub Tallinnas magusal kinnisvaral Eesti Panga nimeline asutus, mille nõukogu esimees on hariduselt ajaloolane. Meie viimane rahandusminister on tuntud sportlane, kuid meil on riigis kindlasti ka neid, kes teavad rahandusest piisavalt, et vaadata üle riikide kogemused ja organiseerida teine sammas ümber nii, et sellest ei saaks kasu peamiselt pangad, vaid eesti inimesed, kes sinna raha panevad.

Tahaks tagasi aegu, kus pangal oli minu raha vaja ja ta maksis mulle normaalset intressi ka raha lühiajalise hoiustamise eest. Samuti tahaks ma avalikku süsteemi inimeste kohta, kes pensionirahaga toimetavad. Meil on väga läbipaistev süsteem, kuidas näiteks notariks saada, kuid kes on need inimesed, kes otsustavad, mida tehakse pensionifondide rahaga, seda pole võimalik internetist leida. Ja miks ei võiks ahnete pangaomanike asemel tegeleda pensionifondide haldamisega Eesti riik ise ja neid kontrollida vastava haridusega inimesed. Näiteks need, kes mulle ülikoolis rahandust õpetasid.

Hetkel kuum