Kuhu euroliidu ühtne maksuraha läheks?

Euroopa Parlamendi roll ei peaks suurenema. Lähtume ikkagi sellest, et meil on rahvusriikide Euroopa, mitte liitriik. Enne, kui asuda Euroopa Liidus föderaalseid elemente juurutama, peaks tegelema aluspõhimõtetega. Olulised aluspõhimõtted on vabakaubandus ja inimeste vaba liikumine. Tänase seisuga ei paista Euroopal sisemist jõudu isegi seniste aluspõhimõtete rakendamiseks vajalike reformide elluviimiseks, rääkimata mingist suuremast integratsioonist.

Kõigepealt peaks lõppema rehepapliku mentaliteedi viljelemine, et EL on lihtsalt üks võimalus, kust ainult raha küsida. EL on muutunud juba liiga keerukaks ja raskeks ning üleliia bürokraatlikuks. Eesti võib ühtpidi loota, et võidab rohkemate ühtsete poliitikate tõttu midagi tänu ümberjagamisele. Paratamatu tulemus oleks see, et asjad hakkavad liikuma läbi veelgi keerulisema ja suurema süsteemi. Lisandub veelgi bürokraatiat.

Milleks üldse ühtne maksupoliitika? Kas meil on olemas vastus, kuhu see raha läheb? Kuni see pole otsustatud, ei ole mõtet ka senisest suuremat ühist maksukogumist arutada. Seda enam, et maksukogumise mõttes valitseb ELis äärmiselt ebaühtlane tase. Ühes otsas on Eesti oma e-lahendustega ja teises otsas Kreeka. Kui kõnelda kaudsetest maksudest näiteks keskkonna säästmiseks, siis selleski valdkonnas peaks meeles pidama Eesti eripära. Meie energiajulgeoleku ja sotsiaalmajanduslike mõjude tõttu pole võimalik põlevkivisektoris midagi ennaktempos teha. Liiga järsk muutus tekitaks sotsiaalmajandusliku kaose ja asetaks meid haavatavasse olukorda.