Oliver Olt: olgem valmis toidu hinna jätkuvaks tõusuks

Tänavu esimeses kvartalis kasvas Eestis toitu töötlevate ettevõtete käive võrreldes eelmise aastaga 19%, aga sektor lõpetas kokkuvõttes kvartali kahjumis. Toiduainetööstuse kulud on kasvanud kiiremini kui ettevõtted suutnud hinnatõusu tarbijatele edasi anda. Selliselt jätkates ähvardab toiduainetööstust pankrottide laine. Tarbija võib eelnevast järeldada, et hoolimata juba kiirelt kasvanud hindadest tuleb valmis olla jätkuvaks toiduainete hinnatõusuks.

Kuigi viimastel aastatel on sektor suutnud vahelduva eduga hoida puhast lisandväärtust, tänu millele on suudetud igal aastal tõsta palkasid ning hoida kasumit samal tasemel, siis alates 2021. aasta neljandast kvartalist on puhas lisandväärtus pööranud langusele ning 2022. aasta esimeses kvartalis tuli sektoril kokkuvõttes tunnistada kahjumit.

Tööjõukulud jätkasid kasvu ning võrreldes eelmise aasta esimese kvartaliga olid kogu sektori tööjõukulud kasvanud 4%. Samal ajal on tööga hõivatute arv vähenenud.

Mõningast efektiivsust on leitud ilmselt protsesside automatiseerimisest ja digitaliseerimisest ning need muudatused on võimaldanud samal perioodil keskmist palka kasvatada veelgi enam, umbes 7%. Palgakulude kõrval on mitte väga üllatuslikult siiski peamised kulude allikad energia ja toorained, mis on viinud sektori kahjumisse, kuigi samal ajal on toidukaupade inflatsioon olnud üks kiiremaid ja toiduainete hinnad on kasvanud kauplustes ligi viiendiku.

Lisaks on see viimase viie aasta statistika põhjal esimene kord, kui esimeses kvartalis sektori laovarud ei vähene, vaid kasvavad. Mitte ainult ei kasva, vaid kerkivad suurusjärgus, mida näeme tavaliselt aasta kolmandas kvartalis, kui paljud põllumajandustooted valmis saavad.

Toorainete varud on kasvanud viimased kolm kvartalit järjest. Oma osa on nii hindade kasvul kui veebruaris alanud Ukraina sõjast tuleneval ebakindlusel, mistõttu on vajalik luua turvapuhvreid, et tarneahelate häirete korral oleks võimalik tootmist jätkata ja lepingutest tulenevaid kohustusi täita. See omakorda seob ettevõtete kapitali kalli laovaru alla ning tingib täiendava vajaduse tõsta väljamüügihindu.

Tavapäraselt peavad toiduainetööstused jaekettidega hinnaläbirääkimisi mitte tihedamalt kui kord kvartalis, kuid aasta algusest on muutunud ka see praktika. Praeguses olukorras ei jää muud üle ja parem varem kui hilja. Sügisel ees ootav prognoositav energia defitsiit ja kallinemine eeldab toiduainete hinnatõusu jätkumist, et sektori ettevõtted ellu jääksid ja inimesed tööd saaksid.

Kolmas fookus kulude edasikandmise ja toorainetega varustatuse kindlustamise kõrval on sektoril energia varustuskindlus. Toiduainetööstused teevad aktiivselt investeeringuid maagaasi asendamiseks. Investeeringute osas tervikuna näeme aga murettekitavat trendi, kus viimasel viiel aastal on nende maht pigem languses. Käesolevaks aastaks prognoosisid sama trendi jätkumist ka kevadel tehtud Swedbanki tööstusuuringus osalenud ettevõtted.

Kuigi väljakutseid toiduainetööstuse sektoril jagub, siis positiivsena võib välja tuua, et 52% samas uuringus osalenud ettevõtetest tõi välja, et nende üks investeeringute fookusi on keskkonnasäästlikkus ning ligi kaks kolmandikku on enda tööstuse keskkonnajalajälje juba kaardistanud. Võrreldes teiste sektoritega on see hea näitaja. Pikemas perspektiivis on jätkusuutlikkuse valdkonna terviklik ja kiire arendamine hädavajalik, et jätkata õiges suunas liikumist, ent hetkel on siiski kõige olulisem tagada likviidsus ning tegeleda kulude edasikandmisega, et sektori lisandväärtus pööraks kasvule, mis võimaldaks jätkuvalt tõsta inimestel palkasid ning samal ajal teha vajalikke investeeringuid.