Võrreldes külma sõja ajaga, mil tooni andsid kaks suurt tuumariiki – Nõukogude Liit ja USA – on globaalse julgeoleku olukord muutunud keerulisemaks ja ettearvamatumaks, kirjutab endine diplomaat Tõnis Idarand Äripäeva essees.

- Ähvardavad pildid “tuumaseentest” olid külma sõja aja meedias tavapärased. 21. sajandil on tuumasõja risk taas kasvanud.
- Foto: Imago images/Scanpix
Venemaa invasioon Ukrainasse on USA ja Venemaa suhted viinud madalseisu, mis on võrreldav külma sõja kriitilisemate hetkedega ning on taas esile toonud tuumaheidutuse küsimuse, mis vahepeal oli kaotanud oma aktuaalsuse. Praegused väljakutsed on aga palju mitmepalgelisemad ja senised hoiakud vajaksid ümbervaatamist.
Maailma suurima tuumariigi Venemaa agressioon väiksema mitte-tuumariigi Ukraina vastu regulaarsete tuumaähvarduste saatel sümboliseerib tänase maailma erinevust külma sõja ajastust. Ohutunnet teravdab käitumismuster, kus tuumariik alustab tuumaähvarduste saatel konventsionaalset sõda naaberriigi vastu ning kahtlus, kas sama võib Euroopas korduda ka NATO liikmesriigi suhtes.
Et seda vältida, on aeg eurooplastel tõsisemalt mõelda oma panusele tuumaheidutuse tugevdamisse, meeldigu see või mitte. Täna lisab sellesse ebamäärasust ka USA sisepoliitika muutlikkus.
Heidutus külma sõja ajal
Kahe peamise tuumariigi, USA ja Nõukogude Liidu tuumarelvastuse tasakaal hoidis külma sõja kõrgpunktis ära nende vahel nii konventsionaalse kui tuumakonflikti.
Heidutus täitis oma eesmärgi, sundides vastast hoiduma sõjalisest agressioonist või relvakonflikti eskaleerimisest, sest see oli usutav ja kujundas arusaama, et nii konventsionaalse kui tuumarünnaku korral tabab agressorit massiivne ja hävitav vastulöök.
Usuti, et võimalikud tagajärjed oleksid nii sõjaliselt, majanduslikult kui poliitiliselt katastroofilised. Suurriikide heidutus põhines tuumajõudude kasvatamisel võidurelvastamise käigus. Tuumaarsenalid paisusid sedavõrd suureks, et igasugune tuumalöök oleks olnud enesehävituslik.
Ka Rootsi ja Šveits käivitasid külma sõja ajal Nõukogude sõjalise agressiooni kartuses rahvusliku tuumarelvastuse arendamise.
Seetõttu kujunes heidutushoiaku põhimõtteks piisava vastulöögivõime tagamine pärast vastase rünnakut ehk heidutuse efektiivsuse mõõduks oli usutav võime esimene tuumalöök üle elada.
Alates 1950ndatest tagasid NATO liitlaste heidutuse Euroopasse paigutatud Ühendriikide taktikalised tuumarelvad, mille arv ulatus mõnel perioodil 7000ni ning lisaks väljaspool Euroopat paiknevad Ameerika strateegilised tuumajõud. Tuumarelvade ajastu esimestel kümnenditel pidas veel terve hulk riike vajalikuks oma rahvusliku tuumaheidutusvõimekuse arendamist – eriti need, kes jäid välja NATO kaitsva tuumavihmavarju alt.
Ka Rootsi ja Šveits käivitasid Nõukogude sõjalise agressiooni kartuses rahvusliku tuumarelvastuse arendamise. Väiksemad riigid nägid tuumarelvades tasakaalustavat võimekust vastasseisu korral suurema ja sõjaliselt võimsama vaenlasega.
Äripäeva essee
Äripäeva arvamusosas ilmuvad regulaarselt pikemas mahus põhjalikumad käsitlused ühiskonnas hetkel olulistel või üldist mõtteainest pakkuvatel teemadel.
Loe Äripäeva esseerubriigis ilmunud tekste siit. Ootame kaastöid aadressil
[email protected].
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Värske “Globaalne briifing”
Euroopa pangad nuumavad Kremli rahakotti. Lisaks: Hiina riigipea eurotuur, paremäärmuslaste spiooniskandaal ja Euroopa enda tuumavihmavari.
Allianss tahab vältida 15 aasta tagust viga
Homme algava NATO tippkohtumise eel pole selge, mis sõnastuses räägitakse Ukraina liitumisest. On võimalik, et Vilniusesse kogunevad valitsusjuhid kirjutavad lõppteksti valmis ise.
Venemaa taktikalised tuumarelvad on nüüdseks jõudnud Valgevenesse, kinnitas esimest korda Venemaa liider Vladimir Putin.
Õppus toimub ka Baltikumis
NATO valmistab järgmiseks aastaks ette oma suurimat ühisõppust pärast külma sõda, koondades enam kui 40 000 sõdurit, et harjutada, kuidas suudetakse tõrjuda Venemaa agressiooni ühe oma liikme vastu.
Eesti ehitus- ja montaažitööde ettevõte Rivest on viimastel aastatel teinud olulise sammu edasi: kui varem tegelesid nad peamiselt montaazitöödega, on ettevõte nüüd laienenud ka peatöövõtjate hulka ning laiendanud tegevust Skandinaaviasse. Selle kasvuga kaasnes vajadus paindliku ja töökindla IT-tugiteenuse järele, mis toetaks mitme asukohaga meeskonda ja võimaldaks ettevõttel keskenduda oma põhitegevusele.