LHV äripartner: eestlase lemmiktoit on teine eestlane

Eestis paistab kehtivat vastupidine loogika. Kui LHV pensionifondide juhi Andres Viisemanni üks turutingimustel tehtud investeeringutest juhtub olema Arco Varasse, siis uuritakse seda investeeringut ülipõhjalikult. Iga kord, kui meedia ründab Eesti naeruväärselt vähest rahvuslikku kapitali kasutamist natukenegi Eesti majandust soosivalt,  vähendab see asjaosaliste tahet seda teha.

Ma olen selle pärast mures. Eesti rahvas peab aru saama, et kui Tallink, LHV pank, Baltika, Silvano ja umbes sada teist mingilgi moel täiemahulise organisatsiooni mõõtu välja andvad ettevõtted välismaalastele müüa,  siis kaovad neist eestlaste jaoks finantsjuhi, grupi pearaamatupidaja, uute turgude uurimist ja vallutamist planeerivate juhtide ja spetsialistide ning sajad muudki ametikohad. Kes kõik on tänu kõrgele palgale ka suuremad maksumaksjad ja kodumaised tarbijad. Selle tulemusena kaob peatselt nende spetsialistide koolitamise mõte Eestis. Hea näide on Rootsi pangad, kes on igasuguse natukenegi suurema otsustusõiguse viinud oma kodumaale. Kui Tallink oleks Silja omand,  mitte teistpidi, ei töötaks seal umbes sada juhtivat Eesti passiga isikut.

Miks ei rõõmusta eesti rahvas, kui Bigbank  teenib kõrget intressi Soomes,  Hispaanias ja Rootsis? Ega see käive ometi panga omanike tasku ei lähe. Kasum on reeglina ainult mõni protsent käibest,  saadud intressitulu arvelt on Bigbankil 400 töötajat,  statistikut,  klienditeenindajat ja finantsjuhte, kes saavad palka ja maksavad makse. Need palgad ja maksuosad on ju pärit hispaanlaste ja soomlase taskust, mitte teise eestlase omast. Mõistke hukka Bigbanki kõrged intressid, kui soovite, kuid siis mõistke hukka ka Swedbanki kasum ja grupisisesed kanded, sest see raha võetakse selle eesti bussijuhi käes, kes käib Soomes sõitmas, et endale Swedbanki laenuga ilusam kodu osta.

Kui eesti rahvas ja meedia ei mõista, et Euroopa Liit on mäng, mida mängitakse iga riigi enda huvides, vaid usutakse, et see käib mingi ühise eesmärgi nimel, siis hääbub Eesti ettevõtlus kümne aastaga täielikult. Hääbuvad Eesti ülikoolid ja kaob isegi teoreetiline võimalus elada  sama elutustasemega elu kui elatakse teistes Euroopa riikides. Ärge arvake, et Ericssonil jt tootmisahelat Eestis pidavat tööandjad on siin mõnel muul põhjusel kui 400-1000eurose palgataseme pärast nende kodumaa 3000-6000 euro asemel. Need ettevõtted saavad Eesti odavat tööjõudu kasutada ainult selle pärast, et eestlase on nõus töötama väikse palga eest, makstes toidu ja elektri eest sedasama hinda, mida maksavad soomlased ja rootslased.