Uudelepp: kas kära kannab villa?

Rahvatarkused viivad tihtipeale libedale teele. Kuidas näiteks panna kokku ütlused, et minevikku mäletamata elame tulevikuta ja vana asja meeldetuletajal tuleb silm peast välja torgata? Kas turvalise tuleviku tagamiseks peame kõik ühe silmaga ringi käima?

Tobe on selline mõttekäik koos oma võimalike järeldustega igal juhul. Vähemalt sama tobe on ka arvamus, nagu peaks nüüd kõik põlvepikkusest poisikesest kuni viimase vanurini käima Rahvakogus ettepanekuid tegemas ning iga viimane kui ettepanek peab seaduseks saama. Kui ei käi ja ei saa, on ikaldus ja ettevõtmine läbi kukkunud.

Demokraatia ning vaba kodanikkond ei tähenda seda, et kõik alati kõiges kaasa löövad ning igaüks saab, mida tema tahab. Demokraatia tähendab vabadust ja võimalust ühiskondlikes protsessides kaasa lüüa. Rahvakogu ning viimase aasta meeleavalduste taustaks on inimeste tunne, et nende hääl enam ei kosta. Järelikult täidab Rahvakogu oma ülesande ka siis, kui inimestel tekib tunne, et nüüd saavad nad jälle sisuliselt kaasa rääkida.

Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, aga paljudele sellest piisab. Nad tunnevad, et neil on üks võimalus juures ning kasutavad oma vabadust jätta see võimalus sinnapaika. Seal on vaks maad vahet, kas inimene ei saa midagi teha või otsustab ise, et ei vaevu seda tegema.

Paljude asjadega on samamoodi. Euroopa Liit annab meile vabaduse üsna laialt reisida. Mõni reisib, mõni – kellel oleks see rahaliselt täiesti võimalik – ei tee seda mitte. Tallinnas on nüüd tasuta ühistransport. Päris paljud on ikkagi otsustanud, et nemad seda võimalust ei kasuta.

Selliseid näiteid võiks tooma jäädagi. Kõigi nende puhul saab küsida, kas ettevõtmine on läbi kukkunud, kui teatud hulk inimesi neile pakutud võimalusest loobub?  Vastus on üldjuhul: „Ei, kindlasti mitte“. Sajaprotsendilist kaasatust, olgu seda millegi poolt- või vastuolemiseks, demokraatlikes ühiskondades naljalt ei kohta. Olulised on teised argumendid.

Rahvakogu puhul on loogika sama. Tähtis pole mitte see, kui palju tuleb sealt ettepanekuid, vaid see, mis saab nendest edasi. Kõige suurem viga, mille poliitikud saavad Rahvakogu puhul teha, on hakata seda naeruvääristama ja üritada tulemusi kalevi alla panna. See võrduks valijatele näkkuütlemisega, et tegelikult ongi võimulolijatel võimulepanijate tahtmistest savi. Ja siis – tundes natukene eestlaste meelelaadi – võivad kõrgeima riigivõimu kandjad otsustada, et panevad hoopis koalitsiooni kalevi alla.