Pudel alkoholi kuus vähem tagab SKT protsendise tõusu 

Võib muidugi alkoholiküsimusse suhtuda nii, et pole tööandja asi ja joon kui tahan. Kindlasti on purju joomine ja mitte midagi tegemine osadele kodanikele piisav vabandus, mida kasutatakse nii tegemata töö kui lihtsalt laiskuse põhjendamiseks. Kui vaadata Skandinaaviasse, siis rootslasi on kaugele minevikku ulatuv alkoholi saadavuse piiramine koos alkoholisse negatiivse suhtumise kultiveerimine distsiplineerinud ja pannud nad alkoholi suhtuma väga suurte reservatsiooniga. Mäletan, kui 20 aastat tagasi läksime Stockholmi suur viin kotis ja mälestused sellest, kuidas eestlastega viina joodi, elasid rootslaste juttudes aastaid. Tegelikult oleksime pidanud veidigi piinlikkust tundma, seal nimelt ei olnud kombeks nii suures koguses nii kanget juua. Samuti olen seisnud suusakeskuse Systembolageti pooletunnises järjekorras, et paari normaalkangusega õlut ja pudelit veini osta.

Rootsit eristab meist lisaks suhtumisele alkoholi ka veenev number – meie SKT per capita oli 2011. aastal umbes 16 000, rootslastel aga üle 57 000 dollari. Ja riik töötab neil nagu kellavärk, kuigi kindlasti mitte tänu ainult kiduratele suhetele alkoholiga.

Ei taha sellega öelda, et me peaksime alkoholi kättesaadavust piirama või aktsiisimäärasid massiliselt tõstma. Selleks on juba hilja; meil on selja taga 50 aastat siniseid esmaspäevi ja lõpuks viivad piirangud rehepapirahva salaalkoholi ja koduste puskariajamisteni. Alkoholipoliitika roheline raamat tahab absoluutse alkoholi kogutarbimist eri piirangutega vähendada 4 liitri võrra. SKT kasvu raamat ei prognoosi, kuid öelgem julgelt, et vähemalt 12 pudeli jagu vähem joomisega saavutame SKT kasvu vähemalt 1 protsendi võrra.

Mida teha, kui ilm on kehv, tuju paha, naisega ei saa hästi läbi, töökaaslased on halvad ja valitsus vilets? Oskan soovitada tervisesporti ja tugevamatele vaid üht õlut pärast seda. Aga alternatiivi padualkoholile peab igaüks ise leidma, neid on kümneid.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames