Kommunaalettevõtte kaela ei või suruda teeremonti

Sügavat hämmeldust tekitab viis, millise kergusega naeruvääristab majandusministeerium viie suure erialaliidu ja Elektrilevi OÜ (kokku 322 ettevõtte) ühist avalikku pöördumist kodukulude hüppelise tõusu vastu. Pöördumist, millega soovisime, et majandus- ja kommunikatsiooniminister jätaks uue tee- ja teetööde kvaliteedinõuete määruse välja kuulutamata.

„Nutt ja hala, et nüüd toimub tohutu kommunaalteenuste kallinemine, ei ole tõsiseltvõetav,“ kommenteerib ühispöördumist ministeeriumi nõunik Rasmus Ruuda 15. augusti Äripäevas. Kas võib olla, et see üleolev kergus peegeldab ühtlasi suurema osa Eesti elanikkonna rahakotti puudutava määruse ettevalmistamise viisi? Kõnealune määrus on ju valminud huvigruppe kaasamata ja ka selle tegelik mõju tarbija rahakotile on analüüsimata.

Teema võib kokku võtta lihtsalt: teeseaduse nõuetele mittevastavate teede ja tänavate katete nõuetele vastavaks viimine soovitakse lükata kommunaalettevõtete kaela, mitte teha seda vahenditest, mis selleks ette nähtud – mootorikütuste hinnast suure osa moodustavast kütuseaktsiisist. Kuid kas see ikka peab nii olema, et ühise aktsiisi- ja euroraha eest ehitame megaobjekte, ebaotstarbeka liikluslahendustega viadukte; selmet teha korda linnade ja asulate teed ja tänavad.

Seesama majandusministeeriumis ettevalmistatud uus tee- ja teetööde kvaliteedinõuete määrus, millega soovitakse oluliselt tõsta kaevetööde taastamise mahtusid, võeti muide tänavu kevadel juba korra tagasi ja tühistati, kuid saadeti seejärel oluliselt muutmata kujul uuele kooskõlastusringile.

Olen kindel, et määruse autorid ei ole endile tõenäoliselt selgeks teinud – kas siis tahtlikult või tahtmatult – ei erinevaid tehnilisi aspekte ega ka uute nõuetega kaasnevaid olulist kulude tõusu, mis lõppude-lõpuks kajastub taas kord teenuste tarbijate rahakottides.

Rasmus Ruuda ja teised majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud võiksid vastata lihtsale küsimusele, kust see raha siis tuleb? On ju loogiline, et kui ettevõtetele pannakse lisakohustusi, võetakse neilt lisaraha, siis peame me selle raha kusagilt tagasi teenima. Ainus võimalus teenuse osutamiseks või kauba müümiseks tekkivate kulutuste tagasiteenimiseks on ju hind, millega me üht või teist toodet/teenust müüme… See peaks olema arusaadav ka ministeeriumile.