Rahapesu tõkestamine tekitas riigikohtus erimeelsusi

Probleemne on see juhtum eelkõige seetõttu, et RABi ja prokuratuuri käsitlus tõi kaasa isikute õiguste kaitse olulise vähenemise. Riigikohtu lahend aitab selles osas olukorda selgitada. Märkimist väärib asjaolu, et otsusega kaasnesid ka kaks eriarvamust, millest mõlemad kritiseerisid tugevalt sellise „koostöövõimaluse” kasutamist erinevalt riigikohtu halduskolleegiumi enamuse otsusest.

Kohtuotsuse kohaselt oli isiku X suhtes tekkinud kahtlus, et ta on tegelenud rahapesuga ühe pangakonto kaudu. Selleks alustas prokuratuur ka kriminaalmenetlust.

Kuigi kriminaalmenetluse seadustik näeb prokuratuurile ette võimaluse taotleda kuriteokahtlusega vara arestimist (antud juhul pangakontol oleva raha ehk panga vastu oleva nõude üleskirjutamist ja võõrandamise tõkestamist), pöördus prokuratuur RABi poole, kes seadis sellele kontole hoopis ise käsutuspiirangu ning pikendas seda. Sellise piirangu kehtestamine toimus aga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RTRTS) alusel, mis näeb selleks ette lihtsama korra.

Kokkuvõtlikult öeldes võimaldas see raha arestimiseks hoida kõrvale kohtuliku järelevalve kaasamisest, kuna RABi poolt arestimisel piisab selleks vaid RABi enda ettekirjutusest. Kohtuliku järelevalve kaasamine sellistel puhkudel (s.t. käimas oleva kriminaalmenetluse puhul) on aga oluline, kuna see tagab märksa sõltumatu otsustusprotsessi varade külmutamiseks, kui seda teeb RTRTSi regulatsioon.

Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse kohaselt ei ole sellisel kujul koostöö vastuolus kriminaalmenetlusõigusega või rahapesu tõkestamise regulatsiooniga. RABil on selle kohaselt õigus teha kaalutletud otsus isegi juhul, kui sellise otsuse tegemise ettepanekuga on välja tulnud prokuratuur. Samas peab RAB oma otsuses sarnaselt muudele haldusmenetluses tehtud otsustele seda põhjendama ning ei piisa vaid viitamisest kriminaalasja materjalidele.

Küll võib aga mõnevõrra vastupidine arvamus süveneda riigikohtunike Indrek Koolmeistri ning Eerik Kergandbergi eriarvamusi lugedes.

Ühe eriarvamuse kohaselt oleks prokuratuur pidanud siiski lähtuma vara arestimisel ise kriminaalmenetluses toodud ning eeluurimiskohtuniku kontrollile alluvast menetlusest, mitte aga pöörduma RABi poole „lihtsamalt saadava” abi saamiseks. Selline tõlgendus tugineb riigikohtu teiste kolleegiumi – kriminaalkolleegiumi – varasemal praktikal.

Samuti huvitav on teises eriarvamuses väljendatud seisukoht, et RABi poolt konto arestimine pikemaks ajaks koos sellise piirangu lõpetamise võimalusega vaid kriminaalasja menetluse raames võib olla vastuolus efektiivse õiguskaitse õigusega, seda vähemalt halduskohtu raames. See seisukoht vajaks siiski kinnitamist riigikohtu poolt mõnes tulevases kohtuasjas, kus see küsimus tõstatada.