Naftalainel surfates hoia rahakotil silm peal

Naftat eksportivate riikide organisatsiooni (OPEC) Saudi Araabia eestvõttel alustatud naftahinna sõda pidi kildanaftatootjad turult välja suruma. Kuid seda ei juhtunud.

Kildamehed osutusid üllatavalt vintskeks. Muidugi nõudis sõda neilt suurt lõivu. Mullu ja tunamullu läks pankrotti omajagu USA naftaliivadel askeldavaid firmasid. Ellu jäid need, kel võlgu vähem, kelle krediidi kvaliteet oli parem ja kes suutsid kulusid kärpida.

Küll aga sai sõjas selgeks, et kildanafta ammutamise tehnoloogia ehk frakkimine on tulnud, et jääda. Üksikud firmad võivad tulla ja minna, aga tehnoloogia ei kao ning odavneb aina. Praegu suudavad efektiivsemad ettevõtted toota naftaliivadel musta kulda omahinnaga alla 30 dollari barrel ning lõviosal on omahind alla 40 dollari barrel ehk teisisõnu enam kui kaks korda odavamalt kui viimase naftabuumi päevil.

Uus naftabarreli hinnalangus 40 dollari lähedale kildamehi seega enam jalust ei lööks, pigem niidaks see jalad lõplikult alt saudide kompanjonidel OPECist –Venezuelal, Nigeerial ja Mehhikol. Eriti hädas on just esimene, numbriliselt maailma suurimate tõestatud naftavarudega riik, mille sotsialistlik valitsus jagas riikliku naftafirma kasumi lihtsalt heldel käel laiali ning hädavajalikud investeeringud jäid tegemata. Aga see on omaette teema.

Teoreetiline varu pole sama, mis ammutatav varu

Nafta hinna tõus – näiteks hiljutine Põhjamere Brenti barreli hinna kerkimine 50–60 dollari vahemikust 60:70 dollari vahemikku – peaks kosutama frakkijate kukruid tublisti ning aitama hädapäevil võetud ränga protsendiga laenudest vabaneda. Ehk teisisõnu, märkide järgi võiks alata ka kildanaftaaktsiate uus tõusulaine.

Mida aga enne selle tõusulainega kaasa tormamist silmas pidada? Esiteks tuleb sadade USA kolmel suurel börsil ning ka näiteks Kanada börsil ja USA üle-leti kaubeldavate (OTC) firmade väärtpaberite seast valides kindlasti vahet teha neil, kes juba naftat ja gaasi toodavad, ning neil, kes mingis maardlas alles uuringuid teevad.

Eriti just uurijatel on kombeks mängida suurte arvudega ja näidata oma uurimisobjekte võimalikult heast küljest. Teoreetiline naftavaru ei võrdu aga sugugi  mõistlike kulutustega kättesaadava naftavaruga. Näiteks Green Riveri maardlas on naftat eri hinnangul koguni triljon barrelit, Bakkeni maardlas 400 miljardit barrelit. Tegelikkuses on Bakkenist kättesaadav nafta kogus hinnanguliselt vaid 4 miljardit barrelit ning Green Riveri maardla arendamine on suurelt osalt alles paberil.

Kuumad maardlad on sadamate lähedal

Maardlatest on praegu kõige kuumemad USA lõunapiiril Texase ja New Mexico osariigis olev Permiani ja Lõuna-Texassesse jääv Eagle Fordi maardla. Permiani maardla puurijad toodavad USA energiaagentuuri andmeil 2,6 miljonit barrelit naftat päevas ehk umbes 28% USA kogutoodangust. Permian ja Eagle Ford on ka üsna lähedal naftasadamatele, mistõttu on transpordikulu väike ja puurijad teenivad iga barreliga rohkem kui teistes maardlates. Suuresti Põhja-Dakota osariiki jääva Bakkeni maardla ja Kaljumägedes asuva Niobrara maardla puurijate põhiprobleem ongi suhteline kaugus naftasadamatest.

Mõne analüütiku hinnangul on aga Permiani tootjad jõudnud juba tipu lähedale ning rohkem kasvulootust on Texase põhjaosas ja Oklahomas asuva Anadarko maardla puurijatel. Investorid näivad arvavat teisiti: tänavuse esimese börsinädalaga kasvas Texase analüüsifirma Forge River Researchi Permiani puurijatest koosnev portfell 2,3% ja viimase nelja nädalaga 12,2%. Portfelli tšempioni Approach Resourcesi aktsia (Nasdaq: AREX) tõusis näiteks möödunud 30 päevaga 31 ja Resolute Energy oma (NYSE: REN) 21 protsenti. Samal ajal tuleb märkida, et mõlemad aktsiad – ning suur osa Forge Riveri portfellist ja üldse kildafirmade aktsiatest – on viimase 52 nädala arvestuses ikka veel allpool tipphinda.

 

Laenuintressid ei tohiks kasumit ära süüa

Mõned puurijad tõusust osa ei saagi. Samuti Permiani maardlas puuriva Rosehill Resourcesi aktsia (Nasdaq: ROSE) näiteks kukkus viimase nelja nädalaga üle 13% ja on aasta võrdluses kaotanud üle veerandi oma väärtusest. Kui vaadata firma bilanssi, siis vahe konkurendi Approachiga on peamiselt krediidi kvaliteedis. See ongi vast kõige tähtsam asi, mida kildanafta aktsiatest huvituv investor peaks vaatama.

On selge, et kildanaftamaardlate arendajad ja puurijad on hiljutistel turbulentsetel aegadel hankinud raha, kust aga said, et elus püsida. Nüüd, kui soodne konjuktuur on kestnud juba mõnda aega, peaks firma juhtkond olema suutnud kehavdel tingimustel võetud laenud soodsama krediidiga n-ö üle rullida. Kui seda ei ole tehtud ning kui laenude teenindamise kulud viivad rahakotist suure osa kasumist, ei ole aktsial buumist hoolimata tõusulootust.

Analüüsimaja Jefferies koostas eelmise aasta lõpus naftatööstuse teenindussektori ülevaate, kus nentis, et mitmel sektori aktsial on tänavu kõvasti tõusuruumi.

Jefferiesi analüütikud seadsid Brenti toornafta barreli hinnasihi 63 dollarile ja WTI toornafta oma 59 dollarile – parasjagu madalad latid, mille mõlemad indeksid praeguseks juba suure varuga ületanud on – ning näevad tänavust naftaturgu väga soodsas valguses. See omakorda annab tööd ja leiba puurtornide ehitajatele, teenindajatele ja remontijatele.

Jefferiese analüütikute TOP 5 naftatööstuse teenindussektori aktsiat on: Keane Group (NYSE: FRAC), C&J Energy Services (CJ), Halliburton (HAL), Precision Drilling (PDS) ja U.S. Silica Holdings (SLCA).

Neist näiteks Halliburtoni aktsia on teinud novemberist alates muljetavaldava 25% tõusu, kuid 52 nädala kõrgeima tulemuseni on veel minna 12% ja 2014. aasta tipuni 28%. Silica ja C&J alustasid rallit juba oktoobris, Keane liitus tippudega detsembri alguses. Praegu näib, et ajalooliste kõrgtasemeteni on enim maad Precision Drillingu aktsial.