Restoranitest: üllatusi täis Eyja

Puhtjuhuslikult sinna ei satu ja ega see minek ka lihtne pole: ilmselgelt on kogu Stockmanni ristmik tehtud autode, mitte inimeste jaoks. Autosid laseb see kiirelt läbi, jalakäijana pidin ikka päris mitu rohelist tuld ära ootama, enne kui üle tee sain.

Vastuvõtt oli Eyjas eriliselt rõõmus ja lahke, nagu ikka siis, kui omanik söögikohal ise silma peal hoiab. Teenindus oli algusest lõpuni kiire, rõõmus ja täpne. Nii sisekujundus kui ka menüü on kargelt minimalistlikud: vaid kolm eelrooga, neli­ pearooga ja kaks desserti. Lisaks tavapärastele restoraniroogadele pakutakse ka einevõileibu, mis võib olla üks põhjus, et Eyja end kohvik-restoraniks nimetab – kuuluvad ju võileivad pigem kohvikusse kui restorani.

Lühikesele menüüle vaatamata pakkus väike Eyja üllatusi rohkem kui nii mõnigi suur ja noobel tegija. Häid maitseid kohtab me restoranides aina sagedamini, üllatusi aga suudavad nad pakkuda harva.­ Hulk roogi, võtteid, suundumusi ringlevad ühest kohast teise ja erinevad vaid (tähtsusetute) pisiasjade poolest. Eyjas aga avastatakse uut ja mõeldakse oma peaga.

Esimene üllatus oli juurselleritako, mida sel päeval pakuti taimse eelroana. Juurseller, selle hooaja vegemaailma superstaar, on tõeline kameeleon, mis osava koka käe all väga erilisi maitseid ja vorme võtab. Eyja oma oli senikohatuist kõige maitsvam ja kõige põnevam.

Teine üllatus saabus koos espressoga: joogi kõrvale pakuti eriliselt maitsvat šokolaaditrühvlit, mis serveeriti kuivatatud rabarberi laastudel. Kohv ise oli väga maitsev, trühvel aga maitsvamgi – kahtlemata on tegemist mitte ainult Tallinna, vaid terve Eesti üllatavaima ja eksklusiivseima espressolisandiga.

Kolmandat üllatust märkasime alles­ end lahkuma seades: see oli ilus suur klaaspurk, kus koduveini tegemisest tuttava “mulksutaja” all hapnesid needsamad­ väikesed kännuseened, mida olin just juurselleritako täidisena söönud. Üks selline purk räägib söögikohast rohkem kui sada sõna ja tõendab, et Eyja lubadus pakkuda looduslähedast põhjamaist toitu vastab täiel määral tõele.

Poolüllatusena läheb arvesse ka maapirn. Püreena ilmub see väga sageli, aeg-ajalt ka laastude või krõpsudena, kuid lõkke­kartuli-taoliselt mustjaks grillitult, nagu seda pardifilee lisandina pakuti, polnud ma seda veel näinud.

Napile veinimenüüle vaatamata saab klaasikaupa tellida nii cava’t kui ka šampanjat. Kohapeal valmistatud astelpajulimonaad on vaid mõõdukalt magus – enamasti on sellised oma maja joogid suhkrupommid. Mõõduka suhkrukoguse, kuid põnevate maitse- ja tekstuurimängudega rõõmustas ka Islandi-nimeline magustoit.

Nii et toidu, joogi, teeninduse ja atmosfääri (ning ka hinnataseme) poolest on see eeskujulik väike söögikoht. Ainsana pani imestunult kulme kergitama keeleline segadus muidu napis ja puhtajoonelises menüüs: suur lahtine võileib, mis pea pool sajandit meil einevõileiva nime all tuntud, on Eyjas smörred ehk Taani toidukultuurist inspireeritud lahtine võileib sourdough-käsitöösaial. Kas “einevõileib” pole enam piisavalt atraktiivne? Või teeb taani-inglise segakeel toidu maitsvamaks?