Investor Toomas: minul Aafrika jaoks närvi pole

Möödunud aasta lõpus arvas Mutual Fund Observeri uudiskirja väljaandja David Snowball, et vaid umbes 0,3% keskmisest investeerimisportfellist USAs on investeeritud mustale mandrile. See teeb siis 3 dollarit igast 1000 dollarist. Globaalsest erakapitalist voolab sinna samuti ainult umbes 1%.

Paistab aga, et viimasel ajal on olukord muutunud. Tänavu tuleb üha rohkem uudiseid selle kohta, et mainekad globaalsed investeerimisfondid suunavad Aafrikasse suures koguses raha. Tõenäoliselt otsitakse kiratsevatele Aasia turgudele paremaid alternatiive. Ning kui mujalt enam suurt midagi välja pigistada ei anna, siis tasub ka mustal mandril riske võtta.

Märksõnad aeg ja kannatlikkus

Edukamad fondijuhid kinnitavad, et Aafrikale tuleb läheneda teistsuguse strateegiaga. Nimelt ei saa sinna tormata, tehingud ära teha ja seejärel kasumiga kiiresti jalga lasta. Hästi on seal läinud pigem neil, kes vaevuvad end kohalike oludega kurssi viima ja sealset elurütmi tunnetama. See käib nii laienevate ettevõtete kui ka erainvestorite kohta. Kui aga aega ja kannatust jagub, siis loogika põhjal järeldades peaks sealne rahvastiku kiire kasv andma aluse nii infrastruktuuri, tervishoiu- kui toiduainetööstuse lennuks. Näiteks vajab Maailmapanga andmetel Aafrika igal aastal ainuüksi infrastruktuuri arendamiseks täiendavalt 90 miljardit dollarit.

Teadmisi ja julgust napib

Paistab aga, et Aafrika on Eesti investori jaoks liiga kauge ja hoomamatu piirkond. Kui mõni julge sinna ka oma raha paigutab, siis investeerimisringkondades see jutuks ei tule. Ehk takistab meid liigne alalhoidlikkus ja teadmatus. 

Ka mina pole oma portfelli arenevate turgude aktsiatega tasakaalustanud. Peamiselt seetõttu, et investeerin ettevõtetesse ja piirkondadesse, mida tunnen ja mille arengust aru saan. Ma pole ka piisavalt kasumiahne ja riskialdis investor, et oma raha rahuliku südamega Aafrikasse kasvama panna.